"Eloise"

Põnevus ja ärevus

Seinas on sellisest tehislikust metalsest materjalist väike seifi moodi ukseke, millel on võtmeauk ning seifile on graveeritud pealuu, millel on kõrvuni ulatuv naeratus ja pealuu kontide ümber on krussis taimeväädid. Selge see, et mul on vaja leida võti, kui tahan teada, mis ukse taga peitub.

Katsin seifi uuesti tapeediga kinni ja läksin vaatama, milline näeb välja mu venna tuba. Tema tuba on minu toa kõrval ning esimese asjana on tema suletud toauksel näha silti-'PALUN KOPUTADA ENNE SISENEMIST!', seega ma koputan ning hetke pärast avab John mulle ukse.

"Noh milline sinu tuba siis on?" küsin sisse astudes.

"Suht masendav. Sul on niikuinii jälle roosa tapeet eks?" vastab ta mulle tögavalt.

Johni näost on näha, et teda vaevab miski. Kindlasti on asi selles, et tema tüdruksõber jäi Pärnusse ning nüüd on nende omavaheline distants liiga suur.

Enne kolimist tahtis John Pärnusse enda tüdruksõbra juurde aastaks elama jääda, kuid meie isa ei pidanud seda õigeks, et John neiu pere kulul elama hakkaks ja kuna John ei ole veel täisealine, ei saa ta ka iseseisvalt elada, seega ta lihtsalt pidi kolima.

"Noo kui sa tõesti teada tahad, siis me vahetame minu toa tapeedi ära ja ma mõtlen endale tumesinise tapeedi panna," vastan tema küsimuse peale.

"No mina paneks sellisel juhul juba mustad tapeedid. See värv sobiks nii hästi kokku praegu meie olukorraga."

"Oehh, kahjuks küll,"  vastan talle ja kallistan teda. Ma saan temast aru, sest ega minagi väga rõõmsameelselt siia ei tulnud.

"Aga me oleme tugevad!" lisab tema omalt poolt ning kallistab mind vastu.

Mu isa jõuab koos kolimisbrigaadiga hiljem ja õhtu möödub mööblit sisse vedades ning kõike uuesti lahti pakkides. Aeg läheb ka tohutult kiiresti, mistõttu kõhud tühjenevad veel kiiremini.

"Mis me täna sööme?" otsustab ema viimaks küsida.

"Kell on juba päris palju," vastab isa enda käekella silmitsedes. "Me ei saa enam isegi vist toidupoodi minna."

"Aga Tallinnas peaks ju ka olema vähemalt üks 24h avatud toidukoht."

"Mäkk on ju," sekkub John nende vestlusesse.

"Oh kuulge, aga lähme käimegi mäkist läbi, sobiks see teile?" küsib ema meilt kõigilt.

"Ja!" hõikame isaga paaris ja John noogutab.

Autosse istudes heidan ma hekeks pilgu veel meie uuele majale ja välisuksele, mida mu isa parasjagu sulgemas on.

Väljast vaadates tundub see täiesti tavapärane armas maja olevat, kuid millegipärast häirib mind seal sees viibides miski, mis teeb olemise kuidagi raskeks. Mulle tundub, et see maja piinleb valudes, mõtlen endamisi, kuid heidan selle mõtte peast koheselt, kui mu isa autosse istub.

Teel lähima McDonald's restorani poole jagame esmamuljeid uuest majast ning emotsioone, mida see uus elukoht meile jätnud on. Otsustan rääkida neile ka sellest imelikust uksest, mille ma enda toaseina seest leidsin. Sõidame drive in'i. See on autodele avatud kassa ja tellime sealt endale toidu. Kui me toidu kätte oleme saanud otsustab isa auto parklasse parkida, et me saaks autos rahulikult süüa. Vahel on rämpstoit isegi parem kui pidulik gurmeeroog.

Tagasi kodu ette jõudes tunnen taas seda imelikku ja rasket tunnet, mida maja minus tekitab. Loodan, et päev on lihtsalt olnud keeruline ja väsitav ning see põhjustab sellist ebameeldivat tunnet, mitte maja aura või midagi. Ma otsustan, et ei tohi rohkem sellele lihtsalt tähelepanu pöörata, kui välisuksest sisse astun.

"Pepper!" hõikan kohe, kui uksel saba liputavat koera näen. Võtan kiirelt enda saapad jalast ning istun seejärel esikupõrandale maha, et mürada temaga veidi. Seejärel otsustan minna temaga õue peale natukeseks jalutama ning alustada enda sõpradega lubatud grupikõnet. Jagan ka nendega enda uusi uudiseid ja räägin oma päevast. Kõne lõpetades on kell saanud juba 1:30 öösel ning uni tahab juba silmanägemist võtta.

Kuna teise korruse viimistlused võtavad kauem aega, ööbime me kogu perega esialgu elutoas. Mu vanemad magavad avataval diivanil ning mina ja mu vend suurel kummimadratsil põrandal.

Kui mu ema voodite tegemise lõpetab, heidame kõik magama. Olen oma mõtetes veel enne uinumist, kaisutan Pepperit ja korraga kuulen teiselt korruselt äkilist mürtsu. See kõlab nagu oleks seal midagi maha kukkunud. Lisaks sellele kostub veel mingi eseme veeremine maas ja sosina kaja.

Ma ehmun ja kardan ega julge ennast enam liigutadagi. Tugevdan enda haaret koera ümber ja nihkun vennale veidi lähemale, samal ajal sättides end veel rohkem teki alla. Sulgen silmad ja jään kuulatama. Kuid ainsad asjad, mida ma veel kuulen, on kella tiksumine ja külmkapi hääled.

Süvendan endale, et see oli kõigest minu ettekujutus ja proovin uinuda.