"Eloise"

Õudus

Järgmine hommik on viimane puhkepäeva hommik enne eesseisva õppeaasta algust ja kooliaktust. Taevas särab suviselt soe päike ja me lähme Johniga koolitarbeid ostma.

Kui kõik vihikud, pastakad, markerid, pliiatsid, kustukummid ja muu on ostetud, näitab John, kus asub linnaraamatukogu ning jätab mu sinna nagu me kokku leppisime. Tahan sirvida seal ajalehti, mis ilmusid 1.aprillil 1989

Kohe kui raamatupidaja mulle selle aasta Postimehe ulatab, lisab ta: "Palun kasuta neid kummikindaid, kui sa lehti pöörama hakkad. Me ei taha väärisvara ju rikkuda." ja annab mulle paari kummikindaid. Tänan teda viisakalt, noogutusega.

Leian ajalehest krimiuudise ja tunnen ära enda maja pildi artikli kõrval. Artikkel räägib õõvastava loo sellest, kuidas 7-liikmeline vargakamp proovis majast üht hinnalist eset varastada, kuid midagi läks valesti, sest nad kõik surid röövi järgselt. Edasi lugedes tuli välja see, et pererahvast ei olnud röövimise hetkel kodus, seega oli maja inimtühi. Kuid kõik pidasid kahtlaseks asjaolu, et surnute kehadel polnud ühtegi terariista jälge ja arstidele tundus, et kõik osalenud said korraga justkui käsu peale infarkti. See on ebaloomulik ja kahtlane. Artikkel lõppes kahjuks segaselt ja umbmääraselt ning kellelegi polegi teada, kuidas nad surid.

Postimeest tagastades on selge mida edasi teha, ma pean rääkima Andresega ja uurima, kas ta vanaema teab midagi veel lisaks sellele, mis artiklis kajastus.

Ruttan koju, viin ära enda koolitarbed ning jooksen seejärel kohe Toomingate juurde Andresele enda avastustest rääkima, kuid enne kui ma enda juttu alustada jõuan jagab Andres mulle hoopis head uudist. Ta vanaema tuleb täna neile külla, et tähistada järjekordset algavat õppeaastat. Otsustame Andresega Eerikalt luba külla jäämiseks küsida, et ma saaksin Andrese vanaemaga rääkida, kui ta jõuab. Eerikal pole õnneks minu juuresoleku vastu midagi, seega jään ma nende vanaema ootama.

Kui ta jõuab näen ta käes suurt sefiiritorti ning seda Eerikale edasi andes märkab ta ka mind.

"Oi, tervist!" ütleb ta naeratades mulle.

"Tere!"

"Mina olen Ülle."

"Mina olen Eloise."

"Meeldiv tutvuda!" ja me surume kätt. Seejärel ta jätkab: "Kas sina oled mõni naaber siitkandist?"

"Jaa. Ma tulen sealt majast, mis on ületee." koheselt seda öeldes muutub Ülle nägu tõsisemaks ja ta ei vasta mulle midagi.

"Jaa ema. Ta on meie uus naabritüdruk. Nad kolisid siia alles hiljuti." sekkub Eerika.

Ülle noogutab selle peale ja me istume söögilaua taha torti sööma. Ajame juttu kooliteemadel seni, kuni Ülle järsu teemavahetuse teeb: "Eloise räägi mulle, kas sulle meeldib enda uues majas elada?" küsib ta väga tõsisel hääletoonil.

"Noh, maja iseenesest on ju kena, kuid seal toimuvad kummalised asjad vahepeal. Mingid hääled teisel korrusel ja..."

Ma ei saa lauset lõpetada, sest Ülle küsib vahele: "Kas nagu kummituslikud hääled?"

"Noh, jah, tegelikult Ülle, mul oleks mõned küsimused sulle kui tohib." ta noogutab julgustava naeratusega ning me räägime koos Andresega. Räägin ka sellest krimiuudisest, mille peale Ülle vastab ohates: "Oehh, ma teadsin, et see lugu jõuab ikkagi mulle kunagi järele. Ükskõik, kui väga ma seda unustada ei tahaks, aga olgu, ma räägin, mis selle kuupäevaga on."

Kohendame end kuulama ja Ülle alustab: "See oli aasta 1989 1.aprill nagu te juba teate, kui need sulid sinna majja murdsid, kuid nad ei teadnud, et selle maja perenaine, kelle nimi oli Anastassia, oli nõid. Ta oli meedium, ehk ta suhtles vaimudega. Ja me olime temaga head sõbrad ning ta rääkis mulle kõigest, ka sellest, et avastas nende majast kummalise ja suure šeifi. Sellega oli üks kuradima jama alatihti. Seda ei tohtinud liigutada ning Anastassia korrutas koguaeg ebaselgelt, et seal šeifis on uks. Ma ei saanud kunagi aru, mis uksest ta jahvatab. Tol õhtul enne nende lahkumist 31.märtsil, ütles ta mulle, et ma pean minema järgmine päev kastma tema draakonipuud. Ma olin nõus ja 1.aprill ma siis läksin. Kastsin kenasti ära, ning olin lahkumas, kui kuulsin korraga teisel korrusel kedagi appi! karjumas. Ma ei tea, mida ma mõtlesin, aga läksin ikkagi vaatama. See tuli toast kus see šeif seisis. Pidage mind hulluks, kui tahate, aga see šeif seal kapiäärel kutsus mind. Sealt kostusid hääled. Ma oleksin justkui ära nõiutud olnud, sest ma ei kontrollinud end sellel hetkel. Keegi oleks justkui mind sundinud seda šeifi ust avama. Võti rippus seal kõrval, aga kohe kui ma selle avasin, tuli sealt Õudust! Ärge uskuge kui te ei taha, aga ma ei oska seda kuidagi teisiti kirjeldad, mis sealt seest välja tuli. Ma olin nii kohkunud ja põgenesin sealt jättes ukse kogemata lahti. See võti kadus ka ära ja ma kartsin liiga palju, et seda võtit otsima minna ning ainuke asi, mida ma mõelda suutsin oli see, et ma pean põgenema. Nüüd ma ei tea siiani, kas Õudus võis varaste hinged võtta või mitte. Anastassia oli väga pahane ega võtnud minuga pärast seda enam ühendust. Ma kardan, et ta ei saanud Õudusest lahti ka ning ei suutnud seda korda teha..." ning Ülle puhkes enda viimast lauset lõpetades nutma.