"Eloise"

Lahendused

Proovime Üllet maha rahustada ja Eerika hakkab valmistama suhkruvett. Me ei palu Üllel seda lugu enam jätkata. Ütleme, et ta ei pea end süüdi tundma selles, mis juhtus, kuid Ülle raputab pead ja ütleb nuttes: "Palun ärge jääge sellesse majja, see võib olla ohtlik. Õudus võib rünnata."

"Ülle, ma luban, et kõik on korras. Meid ei ründa keegi." vastan talle naeratades.

Vaatan üle õla seinakella, mis näitab juba 18:00. Tean, et ma ei saa kauemaks jääda ja jätan Toomingatega hüvasti niipea, kui Ülle juba rahunenud on. Koju tõtates tahan vanematele seda lugu rääkida, kuid juba koduaeda jõudes tunnen, et ma ei julge majas sellest rääkida. Endamisi mõeldes, et see Õudus, millest Ülle rääkis võib pealt kuulda.

Esikusse vastu tulnud John on õnnelikum kui tavaliselt. Ta kannab helesinist särki, mille tüdruksõber talle eelmise aasta jõuludeks kinkis, mitte mingit musta pusa. Otsustan küsida Johnilt, mis teda rõõmustab.

"John sa oled isegi rõõmus, vauu!" ütlen õrritavalt.

"Kuule ära mõnita. Mul on põhjust kah."

"Nii? Mis siis juhtus?"

"Ega midagi juhtuma kohe ei pea. Ma lähen homme peale kooliaktust kohe Pärnusse." vastab ta.

"Ohh kui lahe! Siis on põhjus ju isegi."

Meie vestlus jääb pooleli, sest Grethlyn helistab  mulle ja ma tahan selle kõne vastu võtta. Me lisame Stefani ka kõnesse ja lepime kokku, et nad tulevad mulle homme külla. Kellegi vanemad ei olnud samuti vastu ja 14:00 jõuab nende buss Tallinna bussijaama ning mu isa läheb neile vastu.

Elevusega homset oodates lähen juba 22:00 magama, aga mitte enda tuppa, sest ma kardan seal. Heidan pikali elutoa mugavale diivanile. Natuke hirmus on ikka äsja kuuldud Õuduse pärast, kuid ootusärevus hajutab mõtteid ning ma saan rahulikult uinuda.

Järgmisel hommikul heliseb äratuskell varakult, sätime end valmis ning 10:00 algab juba kooliaktus. Õnneks liigun ma aulani enda vennaga ja aula ukse ees tervitab meid juba tuttav koolidirektor, kes juhatab mind ja Johni enda klassijuhatajate juurde. Mind võtab vastu ilusa naeratusega proua Kask.

Vestleme natuke enne aktuse algust ja peale aktust koguneme koduklassi, kus toimuvad edaspidi minu enamus tunnid. Klassijuhataja avab ukse ja kõik jooksevad kiiruga endale istekohti valima, kuid kuna ma ei oska kuhugi joosta, võtan pingi, mis lihtsalt vabaks jääb.

Proua Kask kutsub mind klassi ette, et ta saaks mind kõigile tutvustada ja ma vaatan kõiki enda klassikaaslasi. Tagapinkidest paistab kohe silma viieliikmeline grupp tüdrukuid, kes näevad väga popid välja. Avarate dekolteedega liibuvates kleitides ning kenasti üles tehtud soengutes. Nad sarnanevad plastikutele minu lemmikfilmist 'Mean girls'. Tunnen juba sisimas, et nendega ma suhtlema ei hakka. Samuti poisse vaadates suudan eristada neist populaarsemaid ja ebapopulaarsemaid. See paistab välja nende olekust ja välimusest.

Pärast tutvustust söövad kõik ettenähtud kringlitükid ära ja lahkuvad klassiruumist, kuid minul hakkab arenguvestlus. Selleks ajaks kutsusin ma enda ema ka kooli. Räägime klassijuhatajaga õppeprogrammist, klassiruumidest aineõpetajatest klassikaaslastest jne.

Kui arenguvestlus läbi saab ruttame emaga koju, et kiirelt veel tube korda sättida enne, kui Grethlyn ja Stefan jõuavad. John on juba lahkunud selleks hetkeks, kui mu isa bussijaama neile järgi sõitma hakkab.

Niipea kui kuulen koputust välisuksel jooksen seda avama.
"Ellu!" hõikavad nad ukse pealt.

"Gretu! Stefi! Teid on nii tore jälle näha, issver!"

"Sind kaa!"

"Tulge edasi! Lähme minu tuppa ja ma teen teile majatuuri kaa, eks?"

"Palun tee jaa." ütleb Stefan.

"Mhm." Lisab Grethlyn.

Nad võtavad esikus ära väliriided ja me lähme kohe kööki. Seal vestleb mu ema nendega seni, kuni ta meile snäkke valmis paneb ning seejärel teen neile majatuuri. Näitan neile kõiki tube, kuni jõuame minu tuppa. Seal hakkab mul natuke kõhe, kuid ma ei näita seda välja ja me istume minu voodile.

Nad räägivad, mis Pärnus on toimunud vahepeal ja sellest, kui väga kõik mind taga igatsevad. Kallistan neid ja otsustan samuti rääkida enda naabritest ja uutest klassikaaslastest. Tahan neile rääkida ka enda majast ja sellest, et siin kummitab, kuid ma ei julge sellest rääkida enda majas seega teen ettepaneku õue minna. Neile sobib ning me otsustame minna jäätist ostma.

Teel poodi räägin ma neile kogu loo enda majas juhtunust 1.aprillil 1989 ja muudest sündmustest, mis seal aset on leidnud. Samuti jutustan kogu Ülle loo neile ning nad mõlemad kohkuvad väga, kui jõuan Õuduseni.

"Palun ära ütle selle kohta Õudus. See hirmutab mind." ütleb Grethlyn mulle, kes niigi on väga kartlik.

"Palun vabandust, aga Ülle ütles, et ta ei oska Seda muud moodi nimetada ka." vastan enda kaitseks, kui olen nõus ütlema Õuduse kohta 'See'.

Veedamegi kogu aja rääkides ning leiame minu probleemile pealtnäha hea lahenduse. Stefan ütles, et ma võiksin kutsuda mõne meediumi enda majja ning paluda tal vaimud välja ajada või õpiksin seda ise tegema. Otsustasin, et see võib kasulik olla ja niipea, kui Gretu ja Stefi lahkuma pidid asusin otsima erinevaid meeduimeid internetist, kes sellist teenust pakuvad.