"Eloise"

Portaalis

Tunnen, et hõljun vikerkaarevärvilisel merelainel, rahus. Siin on soe, kuni miski hakkab tekitama külma. Hetkepärast tajun enda ees valget kujutist. Valge vaimu hääl sosistab kutsuvalt minu nime. Saan aru, et see on vaim, mis tähendab, et ma suutsingi luua kontakti teispoolsuses.

Olen õnnelik, samas hirmul, sest sellist asja pole ma kunagi kogenud. Värin käib mu häälest läbi kui proovin vaimule järgi hüüda. Mõne sekundi pärast saan aru, et ta eemaldub minust. Jooksen talle enda illusioonis järele, kuni tunnen kedagi minu õlga puudutamas. Pööran ehmunult ümber ja hõõguvate silmadega tume kujutis küsib õela alatooniga:"Mida sa otsid?"

"Olen..." Ma ei suuda lõpetada lauset, sest kõrvale tekib järsult suur ja ebameeldiv häältesumin. Oleksin justkui rahvamassi uppumas.

Vaatan, kuidas valge vaim eemalt tagasi tuleb. Ta liigub minust läbi ja võtab mu endaga kaasa. Mida kaugemale me lähme, seda vaiksemaks jääb ka ebameeldiv kõnesumin, kuni on kadunud kõik helid ja on haudvaikus.

Valge vaim ütleb: "Tean, kes su siia saatis. Tervita teda! Ma annan sulle selle teadmise kaasa, et neljapäeval olen siin," ja kaob kui vits vette.

Aeg oleks hakanud justkui tagurpidi liikuma. Äkitselt tunnen torkivat valu enda käsivarres ja niipea, kui portaali lainetest välja olen roninud, avan ehmatusega silmad. Mu vend nutab seni, kuni näeb, et ma olen ärkvel. Siis võtab ta mu sülle ja kallistab mind.

Ma ei saa aru tema käitumises ja otsustan küsida, mis toimub?

"Sa kadusid." ütleb John läbi pisarate.

"Mis sa räägid?" küsin segaduses olles temalt vastu, sest mulle tundub et ta teeb nalja.

"Esiteks sa läksid midagi podisedes omasse mulli ja kui ma sind raputasin või hõikusin, siis sa ignoreerisid tuimalt. Ja siis..." ohkab ta sügavalt hinge tõmmates ja jätkab: "Su käsi, see oli külm ja higine. Su pea samamoodi ja sa värisesid. Siis hakkasid sa karjuma mingis haiglases keeles, mis polnud eesti keelgi ning sa siplesid jalgadega. Selline tunne oli nagu miski kägistaks sind. Ma ei saanud aru, mis sul on ja järgmine hetk sa olid pikali maas ja haare oli nõrk. Sa ei pigistanud enam mu kätt ja su südamelööke polnud tunda, kui ma su pulssi katsusin. Ma mõtlesin, et sul tekkisid krambihood või sa surid ära või midagi! Ma läksin paanikasse ja sa ei tohi enam kunagi nii teha, saad aru?!"

Ma kuulan Johni suu ammuli ära ega lausu sõnagi vahele. Olen kohkunud ja ütlen ka talle: "Mul pole sõnu!"

John küsib sellepeale otsekohe: "Ütle mulle, mida sa tegid? Mis sul juhtus?"

Räägin Johnile detailselt kõigest ja ütlen talle ka seda, et valge vaim jättis sõnumi.

"Niisiis, oled sa nõus neljapäeval seda kordama?" küsin Johnilt kokkuvõtlikult.

"Ma ei aita sind, sest sinuga ei tohi mitte kunagi enam sellist asja juhtuda, on selge?" vastab ta.

Ma saan aru, et ta on kohkunud ja me vestleme veidi sellel teemal veel, sest John nõustus magama minema alles siis,kui olen andnud lubaduse, et ei korda seda värki enam mitte kunagi. Mul ei jäänud muud üle, kui lubadus anda, et ta saaks rahulikult magama minna. Tegelikult pean ma alati enda lubadustest kinni, seda lubadust ma ei kavatse kahjuks hoida, sest ma pean neljapäeval kõike kordama. Juhtunust oleks möödas justkui ainult pool tundi, kuid kella vaadates üllatun ma silmad peast. Kell on juba 02:00 ja ma otsustan kiirelt uinuda, sest homme on järjekordne koolipäev.

Keeran end näoga akna poole külili ja vaatan sealt välja tänavale. Ma ei pane kardinaid kunagi ööseks ette sellepärast, et muidu ei jõuaks tänavalampide valguse kuma mu tuppa ja mu tuba oleks kottpime. Akent jälgides näen, kuidas see hakkab väljast poolt uduseks minema nagu oleks õues korralik öökülm ja järsku ilmub sellele peegelpildis lause: OLEN SEAL NELJAPÄEVAL 00:00, KOHTUME VÕI TULEB TAGAJÄRG! SA TEAD MILLINE.

Ma karjatan valjusti ja veel enne, kui mu ema mu tuppa tormab, sosistan väga vaikselt 'jaa, ma tulen!'

Ema paneb laelambi põlema, istub voodiservale ja rahustab mind. Paar minutit hiljem hakkab ema rääkima: "Šeps rääkis mulle kõigest. Te olete varem kohtunud ja juba siis tundis ta sinus midagi. Eloise, sa oled võimeline selle portaaliga tegelema, sest sa oled teisikhingne. Ma ei oleks tohtinud sulle midagi rääkida, kuid ma tunnen, et see on mu kohustus. Sul on kaks hinge, millest üks on varihing. See saab minna teispoolsusesse ka siis, kui sa ise elus oled. Vähestel on see võime elavana surnute juures käia ja sellepärast oledki sa meie ainuke lootus. Kui sina portaali sulgeda ei suuda, siis ei suuda seda keegi. Saad aru Ellu?"

Minu pähe kogunes täna liigselt palju informatsiooni. Mul hakkab seda lugu kuuldes pea ringi käima ja ma tunnen nagu tahaks kogu sisikond välja tulla. Voodist tõustes tuleb mul nõrkus peale ja ma kukun maha. Kukkumise hetkel tunnen kohtavat valu ja märkan põrandal punast vedelikku. See on ka mu näppudel, kuid mu silmad muutuvad liiga raskeks, et seda lähemalt vaadata. Pimedus võtab mu üle võimust ja ema hüüded on justkui järelkaja minu mõtetele. Mis toimub?