"Eloise"

Iga lõpp on uus algus

"Mis on proua?" küsin vapustuses vanaproualt.

"Vana Anastassia maja, ето была моя дома!"

Saan tema jutust aru ja küsin otsekoheselt: "Teie olete Anastassia?"

Ta vastab noogutavalt: "Jah. See on põrgu. Mu maja on põrgu..."

"Ma ei tea mida teha proua. Te ju teate portaalist? Ma olen püüdnud seda sulgeda, aga valge vaim ütles, et teie saate seda ainult teha, on nii?"

"Ei saa, sest ma pole välja mõelnud loitsu, mis selle maja hävingust päästaks."

"Mida oleks võimalik teha?"

"Ma ei oska öelda."

Istume veidi vaiksuses, sest me mõlemad teame, et olukord on lahendamatu. Usaldan teda mingil moel ja otsustan talle kõike portaalis käimistest rääkida, et ta saaks parema ülevaate minu olukorrast.

"Kuula vaimu käske. Tema on sinu teispoolsuse informaator." ütleb ta jutu lõpetuseks.

Lisaks annab ta nõu, kuidas vaimude usaldust võita, sest ta oskab vaimudega suurepäraselt suhelda. Tänan Anastassiat kõige eest, jätan temaga hüvasti ja hakkan kodu poole liikuma, et Johnile kõigest rääkida, sest mul on tema abi vaja.

Koduvärava ees panen end valmis vanemate külmaks vastuvõtuks. Ärevalt välisuksest sisenedes jookseb ema mind koridori kallistama, mis on üllatav, sest olin kindel, et ei saa kaastunde osaliseks.

"Ära enam kunagi nii tee eks?" ütleb ema mulle mõne hetke pärast punaseks nutetud silmadega otsa vaadates.

Tean, et ma ei oleks tohtinud neid muretsema panna ja vastan kahetsedes: "Ei tee, aga ma ei taha rohkem haiglasse minna. Ma olen terve."

"Kullake, sa pead." lausub ema kurvalt ja vaatab isale otsa, kes justkui käsu peale jätkab: "Ja midagi ei ole teha. Lähed ja taastud hoolika valve all korralikult, sest see on eluohtlik sedasi."

"Aga..."

"Ei mingit aga! Me ei aruta seda isegi. Me oleme head lapsevanemad ja tahame, et meie tütar saaks täisväärtuslikku ravi."

Tean, et isaga ei ole mõtet vaielda ja vastan alistudes:"Olgu, aga kas ma saaksin Johniga rääkida."

"Noh, mis on?" küsib John kohe kui kuuleb mind tema nime mainimas.

"John..." ohkan korraks ja jätkan niipea kui oleme vanematest veidi eemal. Otsustan talle kõigest rääkida, mis vahepeal juhtunud oli ja suureks üllatuseks on John nõus mind viimast korda aitama portaali minemisel. Tänan teda ja me teeme koos plaani, kuidas ma ei peaks haiglasse tagasi minema.

Selles oli mu vanemaid väga raske veenda, et nad mind haiglasse sisse ei kirjutaks, aga lõpuks, kui me nad nõusse saime, oli kell juba 03:00 ning me otsustasime magama minna.

Hommik algab kiirelt. Lähme varakult emaga haiglasse ja jõuame tagasi alles õhtul. Jään pikast päevast kurnatult hetkeks magama, kuni saabub kesköö. John ajab mu veidi enne südaööd üles ja selle saabudes kordub kogu varasem rituaal. Viin end transsi, sisenen tänu Johni abile portaali ja kohtun seal vaimuga.

Vaim ootas mind juba ja küsis kohe valiku kohta, aga kui ma ütlesin, et ma ei ole suutnud otsustada, muutus ta rahutuks. Mul on selleks tegelikult ka põhjus, miks ma ei ole suutnud otsustada ja räägin talle sellest raske südamega. Üritan seletada, kuidas tema on põhjus, miks ma teisikhingest loobuda ei taha. See tähendaks ka temast loobumist, aga ma ei suudaks sellega leppida, sest ta on mulle kallis ja meeldib mulle väga. Vaim saab minust aru ja tunnistab, et ka mina tähendan talle väga palju.

Peale seda kohtumist hakkan tema juures käima sagedamini ja ilma Johni abita, sest ma sain nüüd ise portaali avada tänu pisikesele tükikesele portaaliseinast, mille vaim mulle kaasa andis. Kannan seda endaga kõikjal kaasas, sest nii ma tean, et valge vaim on alati minuga.

Aja möödudes õppisime üksteist paremini tundma ja saime väga lähedasteks. Kohe nii lähedasteks, et võin seda nimetada armastuseks, hoolimata sellest, et ma polnud enda elu jooksul veel kunagi armastust kogenud. Meie vahel on eriline side, mis on tugev ja võimekas ning pakub heaolu tunnet. Tunnet, et mul on keegi, keda armastada lõputult või teadmist, et mul on keegi, keda pean isegi endast olulisemaks ja kelle nimel olen ma valmis kõigeks. Valge vaimu pärast hakkasin ma teispoolsust rohkem väärtustama kui reaalsust.

Nüüd seisan toolil, köis ümber kaela ja mõtlen viimaseid mõtteid enne, kui tooli alt lükkan.

Mõtlen selle peale, mille pärast ma surra tahan. Mu surma peamine põhjus on see, et nii saan ma kokku jääda enda kallima, Marcusega, kes on kõige heatahtlikum vaim kogu universumis. Kui ma seda ei teeks, ei saaks me enam kunagi kohtuda, sest teda tahetakse põrgutulele visata, mis tähendab seda, et teda tahetakse igaveseks kustutada.

See, miks Marcusele nii tahetakse teha, on sellepärast, et ta on vaim, kes on läinud juba igavesse valgusesse ega tohiks reaalsusesse enam tulla, kuid minuga tutvudes käis ta pidevalt valguse piiridest väljas ning jäi sellega vahele. Seda probleemi saab lahendada ainult nii, kui ta tapaks mu, kuid Marcus ei suuda mind tappa, seega teen ma seda ise. Tema pärast. Kuid on veel mitmeid põhjuseid, päriselu probleeme, mis mu surmatahet on suurendanud.

Esmalt sai mu koer surma ja ma tunnen siiani kaotusvalu. See õnnetus viis mu sügavasse masendusse. Ka koolis ei läinud mul paremini. Sealt arenesid välja mu ärevushäired ja paanikahood sellepärast, et mind kiusati nii vaimselt kui füüsiliselt. Kõige valusamad olid löögid näkku või kõhtu. Löökidega tekitatud valu oli piinav ja väljakannatamatu, seega ma ootasin enda valude lõppu väga.

Perekond ei olnud samuti eriti toetav, sest John, minu usaldusisik, kolis tagasi Pärnusse ja vanematele ei julenud ma midagi öelda, kuna ma ei tahtnud neile koormaks olla. Samuti olin enda parimad sõbrad Grethlyni ja Stefani kõrvale jätnud, seega me ei suhelnud enam ja see viis mu depressiooni. Ja nagu kirss tordil otsustasid veel Toomingad kolida, seega ma ei kohtunud isegi enam Andresega ja jäingi ihuüksi kannatama.

Neil raskeil hetkeil oli Marcus ainuke, kes mu kõrval oli ja ta hoolitses mu eest. Ta pakkus mulle kõike, mida üks poiss-sõber pakkuma peab. Temaga tundsin end kaitstult ja hästi. Mõtteid kokku koondades keskendun Marcusele ja lükkangi tooli enda jalge alt.

Ühel hetkel tunnen valu, teisel hetkel aga, kuidas mind ei hoia enam miski kinni. Tundun kergem ja tõusen kohmakalt justkui lendu. Vaatan kõrvalt enda keha köie otsas rippumas seni, kuni kuulen kedagi selja taga mulle pehmelt sosistamas: "Lähme?"

Keeran ümber ja näen Marcust. Kallistan teda kõvasti, kuid pehmelt ja me kõnnime koos, käsikäes, valguse poole. Kui ma sinna sisenen, tunnen, kuidas ma kiirgan puhtusest ja Marcus suudleb mind põsele, öeldes mulle naeratusega: "Tere tulemast koju, kallis!"

Lõpp.