"Eloise"

Hirmul on suured silmad

Hommikul ärkan väga vara. Pimedusest on saanud hämarus ning seinakell näitab 4:20 hommikul.

Ohkan sügavalt ja keeran end ümber, mille peale Pepper samuti ärkab ja keelega minu kätt limpsab. Muigan endamisi, sest rõõm on tõdeda, et mul on ustav kaaslane, kellega on turvaline olla. Proovin uuesti uinuda, kuid mind hakkavad painama eilse öö sündmused, need hääled, mida ma kuulsin.

Mis hääled need olid? Mis maha võis kukkuda? Kes seal olla võis?- on veel mu viimased mõtted enne silmade sulgemist.

Hommikupoolik kulges tegusalt. Ema jätkas hoogsalt maja kujundamist ning mina ja John pidime minema kooli, õpikutele järele ja direktoriga kohtuma.

Enda uue kooli peauksest sisse minnes on esmamulje majesteetlik. Koolimaja on nii suursugune ja ametlik ning koolitrepil ootab uhkelt koolidirektor. Vestleme umbes tunni tema kabinetis erinevatel teemadel ja seejärel saame koolimaja tutvustava ringkäigu. Ringkäik lõppeb raamatukogus, kust me laenutame õpikud.

"Kuidas teile seni siis tundub? Tundub tore?" küsib direktor minult ja Johnilt lõpetuseks.

Mina vaikin, kuid John lausub: "Väga meeldiv."

Direktor vastab rahuloleva naeratusega: "Siis on hästi."

Ütleme enne koolimajast lahkumist veel viisakalt head aega ja hakkame tagasi kodu poole liikuma.

Koju tagasi jõudes on ema terve alumise korruse juba kodumoodi üles seadnud ning tunda on kodutunnet. Ahjuäärel põlevad kaks teeküünalt, mis tekitavad mõnusat aroomi ning köögist tuleb kaneelirullide lõhna.

"Tsau, ema!" hõikan valjult ning jään vastust ootama.

"Tsau, Ellu! Saad sa mulle korraks appi tulla, palun?" vastab ta mulle ülemiselt korruselt ning me hakkame koos kardinaid paigaldama.

Pärast nelja tundi aktiivseid sisustus-ja dekoreerimistöid on ka teine korrus kena ja kodune. Panen oma toas raamatuid riiulile ning korraga on kuulda väga vaikset, kuid siiski tähelepanu köitvat sahistamist sellest seinast, milles on see huvitav seifiuks. Pikemalt kuulates tundub, nagu keegi prooviks seda seestpoolt avada.

Uudishimu võttis mu üle võimust ning ma proovisin piiluda võtmeaugust silmaga teisele poole seina, kuigi ilma valguseta seal midagi näha ei ole, kuid niipea, kui ma silma võtmeaugule asetasin, kadus sahistamine ja kõik muud hääled ka.

Mõtlikult otsustasin äsja juhtunut enda sõpradega jagada ning me tegime kahetunnise grupikõne.

Vaatan kõne lõpetades seinakella. See näitab 22:22 õhtul ning ma hakkan tasapisi magama sättima. Peagi soovin enda vanematele head ööd ja isegi John otsustas täna vastu soovida.

Kell on saanud 00:00 ning ma kustutan tuled ja keeran end pehme teki vahele magama.

Üsnagi tegevuste rohke päev oli- mõtlen endamisi ja just siis kuulen pauku.

Tegemist on samasuguse pauguga, nagu oli eile öösel. See kostub selle neetud seina tagant, milles on seifiuks. Pauk kõlas valjult ja järsult, nagu oleks mõni piraat oma puujalaga vastu maad virutanud.

Ma kohkun hullupööra, tardun paigale, hoides sügavalt hinge kinni ja nuttu kurgus. Pepper minu kaisus ehmub samuti väga ning tõstab äkiliselt pead. Ta hakkab haukuma, kuid seal ei ole mitte kedagi, kelle peale haukuda, aga kuna ta jätkab nii valjult, tuleb mu isa kontrollima, kas kõik on korras.

"Mis siin toimub?" küsib isa minu toa laetuld süüdates.

Otseloomulikult rohkem mingeid pauke ei kostu ja kõik on taas normaalne. Kuulda on ainult seinakella tiksumist.

Ma puhken endalegi ootamatult nutma ning isa istub mu voodiservale, et mind lohutada.

Küsin temalt ebakindlal ja nutmisest väriseval hääletoonil: "Kas ma palun tohiksin tänase öö kuskil mujal magada? Ma ei tunne ennast siin hästi."

Mu isa on päri ja teeb mulle elutoa diivanile voodi. Kell on 01:00, ma tänan isa, soovin head ööd talle uuesti ja proovin uinuda.

Uni kahjuks ei tule, sest mu peas on hirmutavad ent ebareaalsed mõtted ja mu koer tundub ka rahutu. Otsustan teleka sisse lülitada, et ma ei peaks enam haudvaikuses end hulluks mõtlema. Valin muusikakanali AloTV, et ma saaks rahulikult unne suikuda ning hirmust üle saada.

Hommikul ärkan ma sammude kumina peale. Kahtlasel kombel on kell jälle 4:20 ja teler mu ees näitab kahisevat säbrulist ekraani. Mis sellega küll juhtus?

Lülitan teleri välja, et sättida ennast magama.

Uuesti ärkan ma alles 11:30 hommikul, kui kõik juba üleval on. Hommikuhelbeid süües jään mõtlema enda öiste seikade üle.

See kõik on olnud nii imelik ja ebainimlik, nagu oleks mu majas mingid üleloomulikud jõud või isiksused, keda algselt ei pruugi märgatagi. Kas mu maja kummitab?