"Eloise"

Muudatused

Ärkan haiglas, minu ümber on toimetavad kolm arsti. Üks neist küsib minu käest midagi, kuid ma ei suuda keskenduda esitatud küsimustele ja sulgen lihtsalt enda silmad uuesti. Kui ma uuesti ärkan, ei ole arste enam minu juures, ja mul on seljas valged haiglariided, käelabadel on kanüülid ning rindkerele on kinnitatud juhtmed.

Juhtunust meenub õnnetusele mõeldes ainult valge vaimu sõnum ja ma tean, et ma ei saa haiglasse jääda, sest ma pean uuesti portaali minema.

Ukse avanemine katkestab minu mõttelõnga ja sisse astuvad neli arsti. Nad vestlevad minuga, vaatavad mingite aparaatide näite ja teevad mulle ülevaatuse. Noorem arst räägib mulle juhtunust ja vihjab sellele, et mul on nõrk immuunsus ning põhimõtteliselt kõikide ainete puudus. Samuti ütleb ta, et sain kukkudes viga, seega mind jäetakse vaatluse alla.

Arstid annavad toast lahkudes mu vanematele teada, et olen ärganud ja poole tunni pärast ongi vanemad juba palatis minu juures, kuid öösel olen ma jälle üksi ja suudan mõelda ainult vaimu sõnumile. Järgmine päev kulgeb igavledes enda palatis ning ma mõtlen ainult sellele, kuidas portaali homme portaali pääseda. Õhtul otsustan kiskuda kõik kanüülid ja muud juhtmed ära ning põgeneda, sest see on ainus viis, kuidas ma haiglast välja saan. Hiilin enda palatist välja, kuid jään peaaegu kohe valveõele vahele ja ma jooksen nii kiiresti kui suudan mööda kutsuma rohelisi 'exit' silte väljapääsu poole.

Jõuan enda haiglavormiga tänavale. Väga piinlik on nende riiete pärast, sest need näevad välja nagu mu vanaema laualina, kuid veelgi hullem on see, et ma seisan tänaval paljajalu.

Koju saamiseks jooksen lähima trammipeatuse juurde ja istun trammi. Seejärel tulen ühes peatuses maha, et minna lähimasse bussipeatusesse, kust lähen esmalt esimesele bussile ja sõidan sellega kesklinna, et seal minna bussile, mis mind koju viib. Kõik ühistranspordis sõitjad vaatasid mind hirmunud ja põlglike pilkudega järele, mis on muidugi ka arusaadav, sest ma nägingi välja nagu mõni õudusfilmi tegelane.

Lõpuks, kui jõuan koduukse ette, pean mõtlema, kuidas märkamatult sisse minna. Otsustan saunaaknast sisse ronida ja elutoast mööda hiilides on kuulda isa murelikult telefoniga rääkimas ja ema nutmas. Arvan, et neile ilmselt juba räägiti sellest, kuidas ma haiglast põgenesin. Enda toas täpselt südaööd näitavat seinakella nähes hakkan mõtlema, kuidas portaali pääseda ilma Johni abita. Mu toas oli ammusest ajast Johni juuksehari ja läbimõtlematult haaran selle, istun samamoodi sinna šeifi ette maha nagu eelmine kord ja toetan Johni juukseharja selle vastu. Loodan niiviisi portaali pääseda. Viin end transsi, kuid neid laineid, mida ma eelmine kord nägin ei olnud. Tundus nagu oleks midagi valesti ja ma avan silmad. Kohkusin end krampi kui nägin, et šeifiuks oli avanenud. Sinna sisse vaadates näen ma pisikest valget täppi, mis muutub üha suuremaks, kuni see tuleb šeifist välja ja ma saan aru, et see on valge vaim.

"Eloise, tere." lausub ta. Näen vaimu nägu esmakordselt ja see on armas.

"Tere, ma olin hailgas." ütlen kiirelt vabanduseks.

"Ma tean, aga sa tead ikka, et sa ei ole portaalis? Sa ei tulnud."

"Ma ei saa sinna ilma Johnita ja ta ei olnud nõus mind enam aitama. Mis minuga nüüd juhtub? Mul on tõesti kahju." hakkan nutma, kuid vaim ei tee teist nägugi. Imelik tegelikult, et ma teda üldse näen, kui ma portaaliski ei ole.

"Ära nuta Eloise. Ma kuulutan su tagajärge. Sul kaob kõigest teisikhingsus ning sul on nüüd valida, kumma hingega sa hüvasti jätad."

"Aga ma ei taha kummastki loobuda."

"Ma tulen homme sinu juurde ise tagasi. Otsusta selleks ajaks ära. Ja muideks ma tean, et sa tahad seda portaali sulgeda, kuid seda ei saa keegi teine sulgeda peale Anastassia. Tema avas selle needusega ning saab sulgeda ka ainult ise."

"Anastassia ei avanud seda. Seda tegi teine inimene kogemata, ta ei tahtnud." lauset lõpetades on vaim kadunud. Mulle oleks meeldinud temaga kauem rääkida, sest tema kohalolek tekitas minus heaolutunnet.

Tema lahkudes hakkan taas kuulma ümbritsevaid helisi ja enda vanemate jutusuminat, mis tuletab mulle meelde, et ma pean siit ära minema, sest muidu viivad nad mu haiglasse tagasi.

Saunauksest tagasi välja ronides mõtlen Toomingate juurde minna, kuid seda ma teha ei saa. Nad teavitaks mu vanemaid ja ma oleksin neile koormaks.

Hakkan lihtsalt mingis suunas kõndima, kuni jõuan ühe varisemisohtliku hurtsiku juurde. Sinna sisse astudes leian ühe põrandaluugi, mille trepp viib sügavale maa alla. Kõik hirmutab mind ja on kummaline, kuid ma tunnen nagu peaksin sinna minema.

Mul polnud valgustust, mistõttu kõndisin ettevaatlikult trepist allapoole. Lõppu jõudes näen eemal kumavat kollakat valgust. Selle poole kõndides jõuan pisikese ruumi ukseava juurde ja näen ühel pakul kedagi istumas. Otsustan vaikselt teda kõnetada ja kui ta ümber pöörab, vaatab mulle vastu vanema proua. Vestleme veidike ja ma saan teada, et tal polegi kodu.

"Tütreke ütle mulle, mis asjus sa siia tulid?" küsib proua venepärase aksendiga.

"Noh, ma ei saanud koju minna, sest seal kummitab. Vanemad tahaks mu haiglasse panna." vastan talle lühidalt, kuid avatult, sest ta tundub usaldusväärne olevat.

"Elad sa siin kuskil?" küsib proua uurivalt.

"Tegelikult küll jah. Vanas Anastassia majas, võib-olla tead?"

"Oh jumal, oh jumaluke!" ütleb proua ahastades.