"Eloise"

Edumaad on raske saavutada

Järgnevatel hommikutel hakkan liikuma kooli 8:00-ks. Enamjaolt veedan enda koolipäevad omaette, aga viimasel ajal on mu klassiõde Evelyn minuga suhtlema hakanud. See on väga kena temast, et ta tahab minuga rääkida ja mõnes ainetunnis pinki jagada. Mulle tundub, et me oleme isegi natuke sarnased, sest ka tema ei suhtle nende 'plastikute' või mõne muu populaarsema tüdrukuga. Ta hoiab samamoodi rohkem omaette nagu minagi. Kahjuks pean tunnistama, et ma ei ole julgenud ennast Evelynile veel avada ja ma ei räägi talle enda elusündmustest midagi, seega Evelyn ei tea, mis minu majas toimub või kuidas sealsed olendid mu pereliikmeid mõjutavad.

Kuna koolikõrvalt on teadagi raske muudeks tegevusteks aega leida, pole ma saanud üldse tegeleda enda maja juhtumiga. Olen pidanud tegelema kooliprobleemidega. Praeguseks on täpselt nädal möödas esimesest koolipäevast ja selle aja jooksul on tulnud minuga tutvuma kõik klassikaaslased. Mõned on tulnud headel kavatsustel, kuid on ka neid, kes on tulnud mõnitama või tögama.

Mu ema küsib igapäevaselt, kuidas mul koolis läheb ja kas mul on sõpru tekkinud. Pean talle pidevalt valetama, et mul läheb hästi, sest ma ei taha, et ta muretseks. Tegelikkuses mind siiski natuke õrritatakse koolis minu kodulinna Pärnu pärast. Nad nimetavad mind alatihti 'maakaks' ning ütlevad, et see ei sobi neile, kui pealinlastele, et mingi maakas tuleb nende klassi tähtsat nina mängima. Tavaliselt ei ütle ma neile mitte midagi vastu, sest ma üritan jääda neutraalseks ja tagasihoidlikuks.

Täna on järjekordne koolipäev ja ma astun nukralt koduuksest välja. Mu kodused probleemid hakkavad väljakannatamatuks muutuma, sest mu maja kummitab ja koolis ei lähe just kõige paremini, võrratu! Panen ohates kõrvaklapid pähe ja hakkan kooli poole kõndima.

Terve koolipäeva ma muudkui mõtlen enda kodukummitusele nii nagu ma seda viimased päevad olen teinud. Ma tahaksin väga temaga kontakti luua, et teada saada, miks ta meid rahule ei jäta. Otsustan peale kooli müstika-ja esoteerikapoodi külastada ning seal natuke ringi vaadata, sest äkki õnnestub mul leida sealt midagi, millest abi võib olla.

Jooksen kiirelt bussile, et sellest mitte maha jääda, kuid teel bussipeatusesse komistan ma ühe pikemat kasvu härrasmehe jala otsa.

"Vaata ette!" karjub härra venepärase aksendiga.

"Oih, mul on väga kahju, kas teiega on kõik korras? Tõesti palun vabandust!"

"Kõik on korras." lausub härra juba rahulikumalt.

"Siis on hästi." vastan talle ehmatusest veidi väriseval häälel.

"Te olete väga huvitav neiu." on härrasmehe viimane lause enne, kui ta minema kõnnib.

Tema pilk, mille ta mööda minnes mulle heidab on väga pinges ja järsk. Ta oleks justkui minust läbi vaadanud ja see tekitab kõhedustunnet.

Jätkan teekonda poe suunas ja hetkel, mil ma poeust avama hakkan, käivad minu tervest kehast judinad läbi. Näen seda sama härrasmeest, kellega bussipeatuses kokku põrkasin poeaknal reklaamitava raamatu esikaane peal.

Poes otsustan seda lähemalt uurida ja juba esikaanelt loen välja, et härra nimi on Aleksandr Šeps. Ma ei olnud temast varem kunagi kuulnud, kuid nüüd tundub, et tean temast kõike. Ta on sensitiiv, kes oskab suhelda vaimudega ehk teda võib nimetada ka meediumiks. Tema raamatus on igasuguseid huvitavaid asju ja ma otsustan selle endale osta, sest ma tunnen, et mul on vaja suhtlemist arendavat raamatut. Niikaua, kui mu kodused probleemid ei lõppe ei saa ka koolist tekkinud sostiaalne pinge lahtuda.

Kodus on kõigi närvid pingul, kuid John arvab, et see on tavaline kui aju 'üle kuumeneb' peale kolimist. Tema sõnul on kolimine raske ja järsk muudatus, millega on inimesel keeruline kohaneda. John räägib sedasi sellepärast, et ta ise ei ole veel mitte midagi kahtlast meie majas märganud. See on põhjus, miks ta ei usu neid jutte, mida me talle räägime kummituste kohta, ja arvab, et me kujutame endale neid asju ette.

Kuid mu vanemad on teistmeelt ja samuti märganud erinevaid kummituslikke asjaolusi, mis on muutnud nad väga ärevaks. Ema tunneb ennast majas viibides väga ebakindlalt ja on juba pikemat aega proovinud leida mõnda nõida või šamaani, keda appi kutsuda.

Koju jõudes teatan emale uudiseid: "Ema! Ma tean, kelle me peaksime siia kutsuma nädalavahetusel. Ma natuke uurisin asja."

"Kelle siis?"

"Aleksandr Šeps on tema nimi ja..."

"Oi, teda ma tean. Muidugi! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud? Väga hea!"

"Jah. Tema kontaktandmed saaks ka tegelikult internetist üles otsida."

"Mhmh, ma võin ise otsida ka. Kas ma helistan talle juba homme?"

"Võiksid ju... äkki tal on ajad kinni niikuinii?"

"Olgu, ma helistan talle siis homme."

"Jah. Aga..." ma mõtlen, et võiksin rääkida sellest, kuidas ma temaga kokku põrkasin, kuid juba seknud hiljem taipan, et see pole oluline.

"Mis?"

"... ah ei miskit." ja ma lähen oma tuppa kodutöid tegema.