Astusin surnuaiaväravatest sisse ja seadsin hämaruses sammud oma ema haua poole. Tõmbasin mantlihõlmad koomale ning ootasin, et mu silmad hämarusega harjuks, sest surnuaias oli puude tõttu pimedam kui tänavatel. Leidsin ühe suure puu järgi hauaplatsi üles, kuid nägin juba eemalt, et kellegi kuju seisis seal juures.
„Isa?“ küsisin korraga segadusse sattudes.
Kuju pöördus ja hetkega oli mul selge, et tegu ei ole siiski mu isaga. Vaatasin meest uurivalt, kuid olin täiesti kindel, et ma ei teadnud, kellega tegu. Ta silmitses mind sama hoolikalt, kuid ei lausunud mitte midagi.
„Kas ma tunnen teid?“ küsisin viimaks.
„Ei... aga sa näed täpselt tema moodi välja, see on uskumatu...“
„Kuidas palun?“ kergitasin ta poole kulmu.
„Sa oled täiesti oma ema koopia...“ Ta astus mulle sammu lähemale.
Instinktiivselt taganesin sammukese ning vaatasin meest kartlikult. „Kes sa oled?“
„Tom on mu nimi. Kas Melissa rääkis sulle kunagi minust?“
„Tom? ...Ei vist. Kes sa talle oled?“
„Tule minuga siia üle tee kohvikusse. Ma räägin sulle.“
Kergitasin kulmu. Kes ta selline oli? Jumala vabalt võis see mees mingi suvaline pervert olla. „Mul pole raha,“ valetasin. „Ja ma pean varsti koju minema.“
„Ma teen välja,“ noogutas Tom. „Ja see ei võta kaua.“
„Ei võta kaua?“ Mida ta minuga siis teha plaanis, et sellel lõpuaeg oli?
„Noh, rääkimine,“ täpsustas ta.
„Ma ei tea...“ kahtlesin. Samas oli ta mu ema tuttav... ja tundus, et ka piisavalt lähedane, et naise hauda tema surma-aastapäeval külastada.
Korraga paistsid mu mõtted Tomile kohale jõudvat ja ta muigas. „Su ema küll nii kahtlustav polnud,“ kostis ta.
„Mis mõttes?“ küsisin kahtlustavalt.
„Noh, ta oli... kuidas öelda? Vaba hing. Tahtis alati kõike järele proovida ja puha.“
„Kust sa teda tundsid?“ Mees nägi liiga noor välja, et temaga „selline“ tuttav olla.
„Siin on külm,“ märkis ta. „Ma teen sulle kohvi välja.“
„Ma panen selle küünla enne siia,“ andsin alla.
Tom noogutas ning astus kõrvale, et ma hauakivi ette küünla saaksin panna. Kõndisin temast mööda ja panin käes küünla põlema, siis kükitasin maha ja asetasin selle liiva sisse. Kuigi jõulud olid peaaegu käes, polnud lumest veel märkugi.
„Läheme?“ küsis Tom, kui ma püsti tõusin.
„Hea küll siis. Aga luba, et sa ei vägista mind ära,“ naeratasin talle. Ma ei teadnudki, mis mind temaga flirtima ajendas... Võib-olla fakt, et ta oli väga nägus.
Kutt muigas, pea kergelt viltu. „Ei vägista... kui sa ei taha.“
„Siis läheme.“
Mees ulatas mulle oma käevarre, oodates, et ma sellest kinni võtaks. Veidi üllatunult tegingi seda ja me kõndisime surnuaiast välja. Pidime üle tee kõndima, et jõuda pisikese kohvikuni, mille akendest kumas hämar valgus, ümberringi oli pime.
Tom avas mulle ukse ja laskis mul enda ees sisse kõndida. Ma polnud kindel, kas ta oli niisama viisakas või oli see selleks, et mu tagumikku vaadata, kusjuures viimane variant isegi meeldis mulle. Istusime ühe väiksema laua taha ja tellisime endale kohvid.
Vaatasin Tomi nüüd valges. Olin eksinud, see kutt polnud väga nägus – rohkem nagu jumalikult ilus. Ta silmad olid süsimustad ning salapärased ja heledad juuksed hoidsid sassi.
„Kust sa siis mu ema tunned?“ suutsin viimaks ta silmadest eemale vaadata.
„Lapsepõlvesõbrad,“ kehitas ta õlgu.
Ma naersin selle peale. Mees mu ees ei olnud mitte mingi valemiga üle kahekümne viie aasta vana. „Kuidas see võimalik on?“ küsisin muiates.
„Tegin saatanaga diili.“
„Näha on...“
„Kuidas... khm... su isa elab?“
„Hästi elab,“ kehitasin õlgu. „Paar kuud tagasi abiellus uuesti.“
„See on tore,“ ta noogutas ning vaatas mind jälle silma, nagu tahakski, et ma tema omadesse jõllitama jääks.
Korraga turgatas mulle midagi pähe. „Appike, ega sa mu vend pole?!“
Ta naeris. „Ma olen sama vana kui su ema. Kuidas see loogiline oleks?“
„Sa ei ole neljakümnendates...“
„Olen ikka küll.“
„Ei ole...“ vastasin veidi ebakindlamalt.
„Olen küll, Agnes,“ ta muigas.
Tardusin oma kohale. „Ma ei ole sulle oma nime öelnud.“
„Ma tean,“ ütles ta naeratades.
See oli ühtlasi atraktiivne ja hirmutav. „Kuidas sa siis mu nime tead?“
„Ma lootsin, et ei pane mööda. Su ema tahtis alati seda oma esimese lapse nimeks panna.“
„Aga... tõsiselt ka, sa oled mingi... kõige rohkem 25-aastane, kuidas see võimalik on?“
„Ma olen nelikümmend kaks, Agnes,“ ta naeratas võluvalt.
„Või nii?“
„Sa arvad, et ma valetan sulle.“
„Arvangi. Mis su isikukood on?“
„Kolm seitse kaks null seitse üks seitse...“
„Okei, lisaks oma valetamisoskustele oled sa ka väga hea arvutaja.“
„Ole nüüd, ma ei valeta sulle, miks ma peaks?“
„No tõesti... ma keeldun uskumast, et sa oled nelikümmend kaks. Mida sa täna üldse mu ema haual tegid?“
„Ära usu, kui sa ei taha,“ ta naaldus toolil tahapoole. „See ei muuda fakte.“
„Mis fakte?“
„Et ma olen nelikümmend kaks.“
„Hea küll, las see jääda,“ ütlesin nördinult. Tõenäoliselt ta lihtsalt mängis minuga.
„Kuidas sulle kohv maitseb?“
„Hästi,“ vastasin, äkilisest teemavahetusest üllatunud. „Aga... sulle?“
„See on masinakohv... ise tehtud on alati parem.“
„On,“ noogutasin.
„Kas sa oskad hästi kohvi teha?“ ta muigas.
„Miks sa seda küsid?“ kergitasin kulmu.
Ta nõjatus mulle jälle lähemale. „Ma tahan sinuga koju tulla.“
Vaatasin teda sõnatult. Ilmselgelt ei mõelnud ta selle all, et ma talle kohvi valmistama hakkaksin...
„Palun...“ ütlesin peaaegu sosinal, isegi imestades.
Tom näis veidi üllatunud. „Tõsiselt?“
„Kas sa tahad?“
„Miks ma muidu küsisin?“ Ta tumedad silmad puurisid mind ja ma tundsin oma südamelööke kiirenemas.
____
Nagu te juba nägite, on see minu ja Annie jutt, mida me hakkasime kirjutama 13.06.14. Me tegime seda lausete/lõikude haaval, mis omakorda tähendab, et see jutt ei pruugi nii sujuv olla. Me tõesti andsime oma parima ;)
Poolikuks see jutt ei jää, sest me lõpetasime eile viimase peatüki. Järg on kirjutamisel.
Head jaanipäeva!
YOU ARE READING
Corrupted (Writnes & anniepoynter)
RomanceAgnes kohtab oma ema haual salapärast tundmatut, kes teab tema kohta asju, mida võõrad päris kindlasti teadma ei peaks; ja mees, kes Annie pealetükkija eest päästis, võib olla hullem kõigist vägistajaist.
