Ärkasin keset ööd, kui Dougie magas ega saanud enam und. Ta sõnad kummitasid mind, et ta oli mind mõjutanud, et mu tunded polnud päris. Mulle küll tundus, et olid... aga võib-olla selles point oligi?
Mõtlesin, mida ma temast üldse tahan, äkki oleksin pidanud temast eemale hoidma? Kogu ta loomus oli halb, aga samas oli ta voodis ideaalne ja ta pani mind hästi tundma. Otsustasin, et kuni mu kael paraneb, võin ju temaga lõbutseda.
Samas aga painas mind see, et ma ei võinud Agnesele asjadest rääkida. Kellele siis veel? Kõige hullem oli fakt, et ma kartsin, et Tom võib talle viga teha. Kus ta praegu üldse oli, temaga? Äkki oli ta vahepeal koju tulnud, mõtlesin, ning tõusin voodist püsti, Doug ei liigutanudki. Panin enda aluspesu kiiresti selga ning läksin siis toast välja.
Hiilisin Agnese toani ja koputasin uksele. Kuna seal oli vaikus, siis tegin ma ukse lahti ja kiikasin voodi poole, mis oli tühi. Hammustasin huulde. Pidin ma Dougiele selle tõotuse andma? Kui Tom oligi ohtlik, tuli ma valida enese ja oma parima sõbranna turvalisuse vahel. Otsustasin esialgu tüdrukult lihtsalt Tomi kohta uurida, kuid kui midagi kahtlast on, siis talle kindlasti rääkida.
Kõndisin kööki ja panin teevee keema. Kell seinal näitas veidi üle nelja. Tegin endale rahustavat kummeliteed ning istusin köögilaua taga. Agnesel oli mingi raamat pooleli ja see lebas, keskelt avatud, laual. Otsustasin veidi aega seda lugeda.
„Mida sa teed?“ kuulsin järsku Dougi häält.
Võpatasin ja sundisin end talle silma vaatama. „Ma ei saanud magada.“
„Kas ma norskasin?“
„Ei... asi pole üldse selles.“
„Milles siis?“ Ta tuli minu juurde ja peaaegu tõstis mu toolilt üles, istus sinna ja tõmbas mu sülle.
„Ma ei tea, ma lihtsalt mõtlesin selle kõige üle... ja sinu üle.“
„Nii?“ ta pani oma käed ümber mu piha ja toetas oma pea mu õlale.
„Mida see üldse tähendab? See, mis sa oled.“
„Mida see ikka tähendab...“
„Kas sa oled surnud? Kas su süda lööb üldse? Kas sa sööd inimestetoitu või jood ainult verd? Kas teil emotsioonid on üldse?“
Ta võttis ühe mu käe ja pani selle oma rinnale. Mul läks natuke aega, aga siiski tundsin seal tema südant, mis lõi, kuigi väga aeglaselt.
„Mu süda lööb sinu jaoks, Annie, ainult sinu..Ma ei ole surnud ja mul pole mõtet teie toitu süüa, see teeb mind ainult näljasemaks. Emotsioonid... kas sulle on jäänud mulje, et ma olen ükskõikne?“
„Äkki sa oskad väga hästi näidelda? Kas naer on loomulik refleks? Kas te nutta suudate?“
„Me oskamegi hästi näidelda, aga see ei tähenda, et me tundetud oleme. Naermine on loomulik, aga nutmine... ma pole vampiirina kunagi nutnud ja sellest on möödas... kakskümmend aastat? See peaks küll võimalik olema, aga vist ainult siis, kui emotsioon, mida me tunneme, on liiga tugev, et seda taluda või maha suruda.“
Mul hakkas ta käte vahel ebamugav ja ma lükkasin need endast vaikselt eemale. „Kui vana sa oled, Doug?“
„Nelikümmend...“
„Ei,“ tõstsin end ta sülest ära. „Ei.“
„Annie? Füüsiliselt olen ma ju noorem.“
„Ei,“ raputasin pead ja hoidusin talle silma vaatamast.
„Annie...“
„Nelikümmend,“ kordasin ning ohkasin siis.
„Kas sa tahad, et ma ära lähen?“
ESTÁS LEYENDO
Corrupted (Writnes & anniepoynter)
RomanceAgnes kohtab oma ema haual salapärast tundmatut, kes teab tema kohta asju, mida võõrad päris kindlasti teadma ei peaks; ja mees, kes Annie pealetükkija eest päästis, võib olla hullem kõigist vägistajaist.
