Corrupted (Writnes & anniepoynter)

#16 - Annie

Mind äratas vali kopsimine ja see pani mu kulmu kortsutama, mida need naabrid nüüd tahtsid? Kuulsin häguselt enda nime ning kellegi tuttavat häält jõuetult midagi hüüdmas.

Peale seda võpatasin ärkvele, see oli kohe kindlasti Agnes. Mul polnud isegi aega oma riiete pärast muretseda, tormasin toast välja ja välisukseni. Tegin ukse lahti ning tüdruk peaaegu et vajus sisse, kuna ta oli juba niigi istuli, pidin ta üle ukseläve tirima.

„Mis juhtus? Kus Tom on?“ paanitsesin. Tüdruk polnud isegi riides.

„Tom...“ Ta näis närviline. „Annie, ma kardan, et ma suren nüüd ära...“ Ta vajus sellili ning ma hakkasin peaaegu nutma, kui nägin hammustusi ta kaelal ning sisselõiget ta näol. Ta oli nii verine, et see ajas mu südame pahaks.

„Sa ei sure ära! Holy shit, okei, okei,“ üritasin end rahustada. „Agnes! Teeme su puhtaks, palun.“ Oli ometigi oluline teada, kui katki ta oli, samuti aga olin ma kindel, et ma ei saa ise sellega hakkama. „Doug!“

„Ma ei tea, ma tahaks pigem magama jääda... ja nii külm on...“

„Doug!“ karjusin teda veel ja vaatasin siis Agnese poole. „Ära jää magama.“

Tüdruk vaid mõmises. Järgmisel hetkel seisis Dougie minu kõrval ja peaaegu et karjatas, kui Agnest nägi.

„Sa pead teda aitama,“ vaatasin Dougie poole. „Tal on nii külm, me peame ta vanni panema. Eks?!“

„Ei, see pole väga hea... ta on üleni katki,“ ütles Dougie tuimalt ning kükitas Agnese kõrvale.

Ma märkasin alles nüüd, et ta käed olid raudus, ja väristasin end, mõeldes, mis temaga juhtunud võis olla. Doug murdis esmalt keti katki ning eemaldas siis rauad Agnese kätelt. Tüdruku silmad olid juba kinni vajunud, Dougie avas ühe neist ning uuris seda hoolikalt. Ta ohe muutis mu kohe eriti närviliseks.

„Tom tegi seda,“ ütlesin ma ja panin käe oma suule. „Jumal küll, ma teadsin, et nii läheb. Türa küll, ma ju üritasin...“

„Annie, kas sa nüüd näed, miks ma sind hammustada ei tahtnud?“ küsis Dougie. „Ta keha on alajahtunud... ja see pole minu mürk, ma ei saa seda välja ka imeda.“ Ta vaatas mind tõsiselt. „Ma ei tea, kas me saame enam midagi teha...“

„Helista siis Tomile!“ ma peaaegu karjusin. „Miks ta nii tegi?!“

„Ma arvasin, et ta ei saa sellega hakkama,“ ütles Dougie lootusetult. „Mine too mu telefon ja helista talle, ma proovin Agnese diivanile liigutada.“

Ma küll ei teadnud, mis kasu sellest diivanist oli, aga ma ruttasin Dougi telefoni järele. Valisin sealt Tomi numbri ja panin helistama, ma isegi ei teanud, mida ma ütlema peaks.

Istusin voodile ja tundsin, et ma värisesin. Tom ei vastanud ega vastanud ning iga kutsumisega muutusin ma aina närvilisemaks.

Proovisin teda kaks korda kätte saada, siis aga panin endale kiiruga midagi selga ja jooksin elutuppa. Agnesel olid silmad lahti, aga ta nägi välja, nagu ta ei teaks täpselt, kus ta on.

„Tom ei vasta,“ ütlesin Dougile nind põlvitasin siis tüdruku juurde. Võtsin ta kaelast ära salli ja vaatasin ta haavasid, mis mul südame kiiremini lööma panid. Need olid nagu minu oma, aga ainult, et neid polnud üks, vaid üle kümne, need kõik veritsesid, kuid kõige rohkem hämmastas mind ikkagi see üks ta põsel, mis ei olnud hammustus, see oli puhas sisselõige.

„Noh, aga hea uudis on, et mulle tundub, et mürk pole ta verre pääsenud, sest muidu ta peaks praeguseks juba surnud olema,“ ütles Dougie.

„Ehk siis mida? Need on natuke liiga sügavad kirehammustused?“