Corrupted (Writnes & anniepoynter)

#12 - Tom

„Doug, ole selle hammustamisega veidi ettevaatlikum... ta on siiski inimene.“

„Ma tean,“ vastas mu vend kätega läbi juuste tõmmates. „Kuidas sina üldse vastu pead? Millal sa viimati sõid?“

Oigasin, kui verest mõtlemine mu kohe eriti januseks tegi. „Liiga ammu. Alguses hoidsin ma end tema jaoks, aga nüüd... ma ei tea, loodetavasti see nälg aitab mul lõpuni minna.“

Doug mühatas. „See on nõme plaan. Minge lihtsalt ja seksige.“

„Ma ei saa, tead kui palju kordi ta ise seda teadmata mu meelt on muutnud? Ma tapan ta täna, ja ei mingit kirge.“

„Sest sa oled liiga nõrk tunnistamaks, et sa armastad teda.“

„Ma ei armasta teda...“

„Muidugi mitte. Hoidku jumal selle eest, et sa kunagi ei armuks!“

Ohkasin ja vaatasin Dougiet tõsiselt. „Ma ei saa teda armastada.“

„Kes keelab?“ ta naeris. „Sa ise.“

„Jah. Melissa rikkus mu elu.“

„Ja sa lased tal seda uuesti teha?“

„Ei, pärast seda saan ma edasi liikuda.“

„Sa oled ikka päris rumal. Sa ei saa arugi, et sa teed sellega endale sama palju haiget kui talle. Tõsiselt kohe, mõtle nüüd. Oled sa varem üldse end kellegi pärast nii kaua söögita hoidnud? Jumal, oled sa kedagi üldse kunagi tapmata jätnud, kui seda plaanisid?“

Tal oli nii õigus, tal oli täiesti õigus, aga ma ei tohtinud seda ei endale ega talle tunnistada.

Ohkasin niisama ja raputasin pead.

„Igatahes, ma peaksin nüüd minema hakkama, meil on Anniega plaanid,“ ütles Dougie. „Ma loodan, et sa saad oma kriisi korda. Mõtle vähemalt sellele, et sa teed Anniele sellega ka haiget ja see mulle ei meeldi, Tom.“

„Ole siis temale toeks...“ ütlesin, hääl kahetsust täis.

„Sa oled idioot,“ lausus Doug veel külmalt naerdes ja jalutas siis minema.

„Ma tean,“ pomisesin endamisi ning vaatasin klaasistunud pilguga enda ette.

Mõne aja pärast oli minulgi aeg minna ning ma pakkisin kiiresti oma asjad kokku. Võtsin öökapi ülemisest sahtlist noa ja käerauad ning silmitsesin neid enne kotti pakkimist. Igaks juhuks pakkisin need teiste asjade alla.

Siis oligi aeg autosse istuda ning Agnesele järele minna. Mingil põhjusel hakkas mu süda kiiremini lööma, kui tüdruk mulle naeratades auto poole kõndis.

„Hei!“ ütles ta õnnelikult ning suudles mind. Iga tema hingetõmme ja väikseimgi liigutus veenis mind, et Dougil oli õigus. Aitasin tüdrukul ta koti pagasnikusse sättida ning me istusime autosse.

„Valmis?“ küsisin muiates ja ootasin, et ta turvavöö peale paneks.

„Vägagi,“ kinnitas ta ning panigi turvavöö peale.

Ma naeratasin talle ja sõitsin siis tüdruku maja eest ära. Kell oli alles kuus, aga õues oli hämar. Tulin alles siis selle peale, et tüdrukul võib külm olla ning panin kiiresti soojenduse sisse, sel korral leidsin ma nupu, mida ma üldiselt kunagi ei kasutanud, kiiremini üles.

„Kui kaua me sinna sõidame?“ küsis ta.

 „Tund või nii.“

„Hea küll.“ Ta lükkas raadio tööle.

Tundsin ära Phil Collinsi „Another Day in Paradise“, ja nii palju kui ma seda ka uskuda ei tahtnud, tundus see just kui mingi vihje.

„Oh, think twice, it's another day for you and me in paradise,“ laulis Agnes kaasa ning mu käed hakkasid värisema.