Corrupted (Writnes & anniepoynter)

#18 - Annie

Ma sain küll väga hästi aru, et vampiiridel oli verd vaja, aga peale seda, kui ma sain teada, et Dougie oli mind teiste naistega petnud, et neilt verd saada, katkestasin ma temaga suhtlemise. Esimesed paar päeva olid okei, aga nädala möödudes hakkas ärkvel püsimine mulle raskuseid tekitama ning ma võtsin end haiguslehele, ma ei suutnud mitte kuskile minna, voodi ja tualett olid ainukesed kohad, kus ma käisin, ma isegi ei söönud.

Agnes oli minu pärast väga mures ja palus mul Dougiega ühendust võtta, arvates, et põhjus oli minu märgis, aga ma olin selleks liiga põikpäine. Otsustasin pigem surra, kui Dougiega rääkida või talt midagi paluda, ja seda sõna otseses mõttes.

Olin parasjagu üksinda kodus ning vaatasin telekat - Agnes ütles, et tal oli vaja asju ajada. Arvasin, et ta oli endale kellegi leidnud, sest ma teadsin, et ta polnud Tomiga peale esimest jaanuari rääkinud.

Ühel hetkel aga avanes välisuks ning ma ei lasknud end sellest häirida, ilmselt tuli Agnes tagasi. Natukese aja pärast jõudis ta elutuppa, nägu surmtõsine. Vaatasin teda hetke, aga kuna ta kohe midagi ei öelnud, siis pöörasin ma oma pilgu telekale tagasi.

„Annie?“ küsis ta ning ma kuulsin elutoale kellegi samme lähenemas.

„Kui sa tõid oma uue boyfriendi siia, siis oleksid võinud mind hoiatada, ma pole meigitud.“

„Ei, asi pole selles...“

„Kui see on mu ema või mingi psühholoog, siis võid ta ära saata.“ Panin teleka puldist kinni ning suutsin end vaevaliselt jalule ajada, mul läks pilt eest ära ning läks päris kaua, enne kui see tagasi tuli ja mu pea enam imelik ei tundunud.

„Oh ei...“ kuulsin Dougiet ahhetamas.

Mind ei huvitanud eriti, mis minuga sai, tegin kiired sammud oma toa poole ja lükkasin ukse enda järel kinni. Doug oli viimane, keda ma näha tahtsin.

„Annie, lase mind sisse või ma murran ukse maha,“ ähvardas mees mu ukse tagant.

„Siis ma jään ukse alla.“

„Ma kahtlen, et see sulle enam midagi teeks. Päris tõsiselt, lase mind sisse.“

„Ma ei taha!“ peaaegu karjusin ja see ajas mind hullumoodi köhima.

„Viimane hoiatus, Annie...“

„Mine persse,“ sõnasin ja astusin ukse juurest ära, ma ei jaksanud enam seista. Istusin ettevaatlikult oma voodile. Järgmisel hetkel kõlas vali mürtsatus ning uks langes hingedelt maha.

Mul vajus peaaegu suu ammuli, kuid ma panin selle kiiresti kinni. Doug seisis ukseavas, ta nägi vihane välja... ja kuum ka. Agnes ilmus tema kõrvale, näol ülimurelik ilme.

„Mõlemad, hoidke must eemale.“ Ma olin nii pettunud, et Agnes mu soovi austanud ei olnud ning Dougi siia toonud oli. Ta tegi asja palju hullemaks.

„Agnes, sa peaksid tõesti eemale minema, ta võib sulle liiga teha,“ hoiatas Dougie.

„Miks mina peaks Agnesele liiga tegema?“ imestasin.  Agnes hammustas huulde. Ta ei öelnud rohkem midagi, vaid läks minema. Mulle tundus, et päris korterist välja kohe.

„Kas keegi selgitaks mulle ka, mis toimub?“

„See on liiga kaugele läinud, Annie. Miks sa minuga varem ei rääkinud?“

„Mida sa ajad?“

„Kas sa tõesti ei saa veel aru? Mis sinuga toimub?“

„Ee? Ma suren?“

„Põhimõtteliselt...“ Dougie langetas pilgu ja mul vajus suu lahti.

„Holy shit...“ Mõtlesin asjadele, mis mul elus tegemata jäänud oli ja mõtlesin, kuidas ma surra tahaks. „Kaua mul jäänud on?“

„Terve igavik.“

Korraga aga mõistsin, mida ta tegelikult mõtles, anusin oma silmadega ta pilku. Dougie aga keeldus mulle otsa vaatamast.

„Ma ei taha seda,“ neelatasin, tundsin, kuidas paanika mind endasse haaras.

„Anna andeks... ma ei teadnud, et see nii läheb.“

Ma ei vastanud talle, üritasin oma hingamist korda saada, mul oli tunne, et kaotan kohe teadvuse. „Kas... sa ei saa seda välja imeda või midagi?“

„Oleks saanud.“

„Oleks saanud?“

„Kui sa poleks mind eemale tõuganud, siis oleks saanud. Nüüd on hilja.“

„Ütle nüüd päris ausalt, kas sa teadsid, et see võib nii minna?!“

„Jah, ma teadsin. Sellepärast ma sind hammustada ei tahtnudki.“

Surusin silmad kinni. „Ma vihkan sind.“

„Sa ei saa mind vihata. Side...“ seletas ta, kuid mu olin juba jalul ja tema juures. Mul oli vaja oma viha välja elada.

„Oo, kuidas saan,“ ütlesin teda tõugates.

„Annie, palun, sa teed ainult endale haiget sellega..“ Ta seisis paigal.

„Mind tõesti ei huvita!“ tõukasin teda uuesti. „Sa rikkusid mu elu ära!“

„Sa rikkusid selle ise ära.“

Mu käed tõmbusid iseenesest rusikasse. Ma ei tea isegi, mida ma järgnevaks tegin, ma lihtsalt läksin nii vihaseks, et ei suutnud end kontrollida. Ma peksin Dougi ja karjusin, mees isegi ei teinud katseid mu lööke blokeerida. Ma vihkasin teda nii väga, aga ma armastasin teda rohkem.

Kui ma juba rahmeldamisest väsinud olin, haaras Doug viimaks mu kätest kinni. „Rahune...“ ütles ta mulle sügavale silma vaadates, aga see ei mõjunud mulle absoluutselt. Urisesin ta peale ja üritasin oma käsi lahti tõmmata, kuid ta ei lasknud ikkagi. „Ma olen sinust tugevam,“ hoiatas ta.

„Lase mind lahti!“ Mul oli tunne talle hambaid näidata, see oli imelik.

„Ei lase...“

Vaatasin talle korraks silma ning tõstsin siis põlve, et talle munadesse anda, kuid Doug oli kiirem ja selle löögi blokkis küll jalaga ära. Proovisin nüüd enda käsi lahti rapsata, kuid Dougie tõmbas mind hoopis jõuliselt endale lähemale. Ma ei jõudnud enam rohkem sipelda, kui mees oma huuled minu omadele surus ja hetkega oma keele mu huulte vahelt sisse libistas.

Ma ei teadnud, kas ta tegi seda minu rahustamiseks või sellepärast, et ta tõesti tahtis, aga ma ei puigelnud vastu. Mõne aja pärast lasi ta mu käedki lahti ning tõmbas mind nüüd seljast endale lähemale. 

„Kas... sa tahad, et ma siia jään?“ küsis ta, kui me teineteisest pool sammu eemale olime astunud. „Sa võid minult kõike küsida.“

„Ma ei ole selleks valmis.“ Pöörasin end temast eemale ja istusin voodile.

„Sul pole enam kaua jäänud... on sul üldse vajadus inimtoidu järele?“

„Ei. Üldse mitte. Agnes sundis mind sööma ja ma oksendasin.“

„Esialgu on see tõesti nii, hiljem muudab see su lihtsalt janusemaks.“

Nüüd, kui ta seda mainis, tundsin oma kurgus kõrvetavat kuivust. „Ma tahaks... verd,“ vaatasin Dougi poole.

___

Esimesest osa on ainult kolm peatükki jäänud :O Kaks pikemat, üks lühem. Tuletan meelde, et see on triloogia, seega oleme me tegelikult alles väga alguses.