Corrupted (Writnes & anniepoynter)

#8 - Tom

Tahtsin endale õhtuks õlut osta, kui järsku üks tuttav lõhn mind endasse haaras. Agnes oli siin olnud... ja veel üsna hiljuti, sest ta lõhn tungis teiste seast päris hästi esile. Panin kuuspaki tagasi riiulile ja järgnesin lõhnale.

Möödusin piimaletist ja lõhn juhtis mind edasi mahlade juurde. Sundisin end aeglasemaks, sest ma ei tahtnud inimestele kahtlane näida. Käisin selle lõhna järgi päris mitu tiiru igal pool, kuni lõpuks tüdruku hoopis magusaletist leidsin.

„Kena pärastlõunat,“ ütlesin võluvalt ja astusin talle lähemale.

„Oh, Tom?“ Ta naeratas mind nähes.

Jäin ta silmadesse vaatama: osalt sellepärast, et teda võrgutada, aga ka sellepärast, et ma lihtsalt ei suutnud mööda vaadata.

„Agnes,“ laususin ta nime. „Ma oleksin sulle just ka helistanud.“

Nime mainimine töötas alati, sest ma kuulsin, et ta südamelöögid kiirenesid vaevumärgatavalt.

„Tõesti?“

„Jah, ma tahtsin su endaga suvilasse kutsuda... kui sa tahad tulla? See oleks lahe.“ Et ta nõustuks, pidin igaks juhuks silmsidet säilitama.

„Kõlab hästi,“ vastas ta hingetult. „Millal sa minna plaanid?“

„Viimasel detsembril. Uut aastat vastu võtma.“

Agnes naeratas. „Väga hea, läheme.“

Ma naeratasin samuti. „Aga mida sa täna teed?“

Ta silmitses hetkeks korvi oma käes. „Mõtlesin mingit filmi vaadata ja head-paremat süüa. Soovid ühineda?“

„Teeme seda minu juures,“ muigasin, andes sellele kahemõttelise tähenduse.

Märkasin, et ta haare korvi ümber lõtvus. „Kui sul häid filme on.“

„Mul on igasuguseid filme,“ muigasin. Ta naeratas oma pimestavat naeratust, mis mulle juba alguses oma plaanide täideviimisel raskusi oli tekitanud.

„On sul vaja veel midagi võtta?“ küsisin.

Ta vaatas uuesti oma korvi. „Vist mitte.“

„Üks šampus kuluks ju küll ära?“ küsisin kergelt kulmu kergitades.

„Miks ka mitte,“ muigas ta.

„Need on seal pool.“

Sirutasin käe välja, andmaks märku, et ma võin ise korvi tassida. Ta ulatas selle veidi üllatunud näoilmega mulle ning me seadsime sammud alkoholileti poole.

„Kas sa tahad just šampust? Või veini?“ küsisin.

„Kumba sa ise eelistad?“

Mina eelistan... viskit,“ naersin.

Ta itsitas, see heli oli jumalik. „Siis võime seda ka võtta.“

„Tahad?“ muigasin.

Ta kehitas õlgu. „Võiks ju.“

„Hästi,“ võtsin letilt oma lemmikviski.

Peale seda suundusimegi kassade poole. Agnes ladus asjad letile ja seisis kassa juurde, kuid ma ajasin ta sealt ära ja maksin ise. Mul oli vaja ta usaldus ja süda võita: parim viis seda teha oligi härrasmeest mängides. See ja natuke vampiirilikku võlu ajas alati asja ära.

Kuna ma olin jala tulnud (niiviisi oli kõvasti kiirem kui autoga, vähemalt mul), pidime me minu juurde kõndima. Õnneks polnud see väga kaugel.

„Vau...“ imestas tüdruk mu maja juurde jõudes. „See on suur.“

„On tõesti,“ vastasin muiates ning tegin talle ukse lahti.