Larissa ja mina seisime keset hämarat kõrvaltänavat, tüdruk oli seljaga vastu seina ja ma seisin tema ees, käed tema kõrvale toetatud. Kui aeg-ajalt mööda sõitvad autod välja arvata, olime me tänaval ainsad hingelised. See oli suurepärane.
Vaatasin talle võrgutavalt silma, et oma mõju kasutada. „Su silmad on maagilised,“ sõnasin talle.
„Sinu omad samuti,“ vastas ta hingetult.
Ma hakkasin just talle lähemale nõjatuma, kui mu telefon helises. Vandusin endamisi ja astusin naisest pool sammu tahapoole. Kes ja miks mulle nii hilja õhtul helistab?
„Vabanda,“ naeratasin Larissale võluvalt ning võtsin telefoni taskust välja.
Mu süda jättis löögi vahele, kui Agnese nime ekraanil nägin. Panin selle pikemalt mõtlemata kinni. Ta ju ise ütles, et ei taha mind enam näha, ja härrasmehena olin ma ta soovi austanud. Nüüd oli hilja ümber mõelda... loomulikult ma igatsesin teda, aga see rong oli nüüd läinud.
Panin telefoni taskusse tagasi ja pöördusin tagasi Larissa poole, kes vahepeal oma huvi kaotanud ei olnud.
„Kuhu ma jäingi?“ kergitasin üht kulmu ja panin ühe käe ta juustesse.
Tüdruk naeris natuke närviliselt ja vaatas mulle ilusti silma, tegi pool tööd minu eest ära. Meie huuled olid vaevalt kokku puutunud, kui mu telefon uuesti helisema hakkas.
„Kurat,“ sõnasin tüdrukule. „See on mu... õde. Oota korraks.“
Agnes ei helistaks ju, kui see poleks hädaolukord... hakkasin korraga muretsema ja kõndisin Larissast veidi eemale, et ta mind kõnelemas ei kuuleks.
Vastasin kõnele siiski üsna külmalt. „Halloo?“
„Tom? Tom, kus sa oled?“ küsis Annie paaniliselt.
„Annie? Mis toimub? Kas see pole Agnese telefon?“
„On küll,“ nuuksus tüdruk. „Palun tule kohe siia... see on elu ja surma küsimus.“
Mind haaras paanika, Annie ei helistaks ju mulle ometi nalja pärast. „Kuhu ma tulen? Sinu juurde?“
„Jah... palun tee kiiresti. Ma... hammustasin Agnest.“
„Oota, mida kuradit?“ Jätsin selle tüdruku lihtsalt maha, hakkasin oma auto poole kõndima.
„Ma... ta... ta lõikas sõrme ja järgmisel hetkel ma juba ründasin teda ja ta ei hinga...“
Persse see auto, ma hakkasin lihtsalt jooksma.
„Kas sa... Kus Doug on?!“ hingeldasin.
„Ta ei vasta telefonile...“
„Ma lõpetan kõne, mul läheb mingi neli minutit.“
„Tee ruttu,“ kuulsin Anniet anumas, seejärel panin telefoni taskusse ja jooksin kiiremini kui kunagi varem Annie ja Agnese korteri poole. Mind isegi ei huvitanud sel hetkel, kas keegi mind näeb või mitte.
Lõpuks olin nende ukse taga ja lasksin palavikuliselt kella. Annie avas selle, ta oli verine. Terve ta suuümbrus ja kael, käed, olid verised.
„Tom.. Sa pead midagi tegema!“
Jooksin temast mööda, terve korter lõhnas Agnese vere järele ja tüdruk ise lamas köögipõrandal, nägu surmkahvatu ja kael üleni verine. Pidin end jõuga tagasi hoidma, sest see oli nii kutsuv.
„Mul on nii kahju, ma ei suutnud seda peatada...“ Annie tuli nuttes sinna minu juurde.
Ma hakkasin üle kere värisema ning põlvitasin Agnese kohale. Teadsin, et kui ma teda kohe varsti ei muuda, siis ta sureb.
„Tom?“ küsis Annie väriseva häälega. „Palun ütle, et midagi saab veel teha...“
„Ainuke asi, mida ma teha saan, on ta muuta,“ vastasin tuimalt.
„Aga tee siis seda...“
„Sa ei tea, kas ta tahab seda. Ta võib terve ülejäänud elu mind selles süüdistada...“
„Ta ei tahtnud ju surra ka... Tom, palun.“
Järsu hakkas kellegi telefon jälle helisema ja tundus, et see oli Annie oma, sest ta lahkus köögist, jättes mind Agnesega üksi. Katsusin parema käega Agnese põske, mis alles paar nädalat tagasi soe ja roosakas olnud oli. Nüüd oli see sama külm kui mina, ning mis kõige hullem, ta süda oli peatunud.
Suudlesin tüdruku elutuid huuli ja jäin end tema kohale hoidma. Ma teadsin, et ta ei kuule mind, aga mul oli siiski vajadus talle sosistada: „Ma armastan sind.“
Ma ei teadnud, mida peale hakata. Mõtlesin, kas minust poleks liiga isekas teda tagasi võtta, vampiirina, äkki ta ei tahtnud selleks saada? Me polnud seda kunagi omavahel arutanud.
„Doug tuleb kohe siia,“ tuli Annie kööki tagasi.
„Palun jäta mind üksi, Annie,“ palusin teda. Tüdruk noogutas ning sõnagi lausumata läks minema.
Kuu aega tagasi oli mu eesmärgiks Agnes tappa, aga nüüd, kus ta surnud oli, soovisin temaga kaasa minna. Tegelikult olin ma oma kättemaksu ju saanud - Agnes oli surnud, kuid see oli kõige hullem asi, mida ma näinud ja tundnud olin. Ma tõesti kahtlesin, kas ennast ära tappa või tüdruk ellu äratada, ma ei teadnud, kumb oleks õige.
Ma ei olnudki tähele pannud pisaraid, mis mööda mu põski alla voolasid. See oli tõesti juhtunud, Agnes oli surnud. Ja kui ma kiiresti ei tegutsenud, ei saanud ma selles suhtes midagi teha.
Ühel hetkel ütles Doug mu nime, ma polnud isegi märganud, millal ta veel sisse tulnud oli.
„Mine ära,“ ütlesin põski pühkides. Ma ei tahtnud, et ta mind sellisena näeks.
„Tom, sa... nutad.“
Ma ei vastanud.
„Ta süda ei löö enam.“
„Ma tean, Dougie... ma tean.“ Vältisin oma venna pilku. „Aga ma ei suuda teda muuta.“
„Sul on valik, Tom. Sa kas muudad ta kohe praegu, või ta sureb.“
„See pole lihtsalt mingi valik. Kui ma ta muudan, võib ta mind sõna otseses mõttes igaveseks vihkama jääda. Aga kui ma ei muuda, olen ma ta igaveseks kaotanud...“
„Ja sa pigem elad sellega, et sa isegi ei proovinud? Sa pigem kaotad ta, kui võtad fifty-fifty riski?“
„Palun mine ära, Dougie...“
„Ma pean vist jah Anniet natuke rahustama, ma poleks pidanud teda üksi jätma...“ Dougie näis mures olevat. „Aga, Tom?“
„Mida?“ heitsin pilgu mehele, kes mind kaasatundvalt vaatas.
„Tee õige valik.“
Nende sõnadega lahkus mees köögist, jättes mu täielikku vaikusesse.
LÕPP
____
TÄHELEPANU!
Selle triloogia teist osa hakkab avaldama Annie, aga küsimus on, millal? Ta ise mõtles, et oleks hea nädala aja pärast (mul on kahju :D:D), aga me mõtlesime siiski teilt küsida. Aga mitte täna, eks :D Seega... millal te tahate, et me teist raamatut avaldama hakkame? See ei jätku siit, esimese ja teise osa vahele jääb üks aasta :)
Miks selline lõpp?
Ma usun, et see huvitab paljusid (võib-olla ka mitte). Ma võin ära öelda, et see oli minu idee, lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud otsustada, kas ma tahan ellu jääda või mitte. See oli vist 22.06, kui me seda osa kirjutasime, ja kuni selle raamatu lõpuni polnud kummalgi plaanis järge kirjutada või veel enam, seda avaldama hakata, seega kõik need cliffhangerid jne, mis siia jäänud on, ei olnud üldse teie piinamiseks kirjutatud, ma vannun.
PS! Nende raamatute kaaned on suurimad spoilerid üldse... või mis? ;)
PPS! Teises raamatus tuleb juurde üks peategelane, kellel on Tomi saatusega paljutki pistmist...
Suur tänu teile kõigile selle eest! Kohtun teiega kolmanda osa juures ;)
YOU ARE READING
Corrupted (Writnes & anniepoynter)
RomanceAgnes kohtab oma ema haual salapärast tundmatut, kes teab tema kohta asju, mida võõrad päris kindlasti teadma ei peaks; ja mees, kes Annie pealetükkija eest päästis, võib olla hullem kõigist vägistajaist.
