Corrupted (Writnes & anniepoynter)

#13 - Agnes

Mul oli nii meeletult külm ning kui ma poolunes endale tekki peale tõmbama hakkasin, ei saanud ma seda teha. Avasin silmad ning kohkusin. Ma olin pesuväel mingis jahedas keldris, käed pea kohal kinni. Mu paljad jalad puutusid vaevu vastu räpast kivipõrandat.

Ohkasin vaikselt ja üritasin oma käsi tunda, kuid need olid pea kohal olemisest täiesti tuimaks muutunud. Vaatasin hirmunult kehvasti valgustatud ruumis ringi. Minust mõni meeter eespool istus ühes niru väljanägemisega tugitoolis Tom, viskiklaas käes. Mehe hägune pilk oli koondunud teravale vanaaegsele noale ta süles.

See hirmutas mind veelgi, nii palju, et ma hakkasin paaniliselt oma käsi lahti kiskuma, kuid tegin endale ainult haiget. „Tom?“ piiksatasin.

Mees vaatas mulle hetkeks otsa ning pani oma viskiklaasi maha, haarates selle kõrvalt pooltühja pudeli. Ta jõi sealt suure sõõmu ning kõndis tuikudes minuni. Silmitsesin õudusega nuga ta paremas käes.

„Tom, palun,“ üritasin talle silma vaadata.

Ta vältis mu pilku ja ohkas. Proovisin taganeda, kuid see oli pea võimatu, sest ma seisin niigi kikivarvukil.

„Miks?“ Tundsin, kuidas pisarad mu silma tikkuda tahtsid.

„Ole vait!“ käratas Tom ning viskas viskipudeli vastu seina.

Ma võpatasin ning vaatasin eemale, miks ta seda mulle tegi? Mees seisis nüüd minu ees, ta hingeõhk kõditas mu nägu.

„Mul on valus, Tom. Ja nii külm...“ sosistasin.

„Tss...“ ütles ta sõrme mu suule pannes. Ta oli purupurjus.

„Tom, palun,“ sosistasin, vaatamata ta sõrmele.

Ta sama käsi liikus nüüd edasi mu juustesse, pannes mu vabisema. Järsku tõmbas ta mu pea kuklasse ja ma olin päris kindel, et see oli nuga, mis mööda mu kaela libises. Oigasin vaikselt. Lootsin, et ta tapab mu kohe, mitte ei jää mind piinama. Kas ta oli mingi psühhopaat?

„Mõtle millestki muust,“ sõnas mees anuvalt. „Palun. Millestki ilusast.“

„Ma mõtlen sinust,“ vastasin poolsosinal ja sulgesin oma pisaraid täis silmad. „Palun tee see juba ära...“

Tundsin, kuidas nuga mu kaelalt eemaldus.

„Ma ei saa!“ röökis Tom ja lõi jalaga seina, vähemalt üritas. Võpatasin, kui ta sellele järjekordse hoobi andis. Mütsatus oli nii kõva, et ta oleks raudselt pidanud oma jala murdma, aga selle asemel tuli seinast väike tükk ära.

Ta tuli tagasi minu juurde, näost vihane ja higine, ta haaras uuesti mu juustest kinni ja tiris neid isegi liiga palju, tegi mulle väga haiget. Ma sulgesin uuesti silmad, pisarad voolasid mööda mu põski alla.

„Vaata mind!“ karjus Tom.

Avasin silmad ning sundisin end tema tumemustadesse silmadesse vaatama.

„Mida sa minuga teinud oled?!“ karjus ta jälle ja siis järsku lõikas mind noaga mu põsesarna juurest.

Ahhetasin, kui terav valu mind läbis. Kui mu pisarad haavale voolasid, hakkas see veel hullemini kipitama ning ma ei suutnud hingata.

„Ära ulu,“ ütles ta mulle teravalt. Ma ei saanud seda käsku täita, lihtsalt ei suurtnud, ta lasi mu juustest lahti.

„Tom, palun...“ nuuksusin.

„Ma ütlesin, et ole vait,“ ütles ta veel üsna kannatlikult ning mängis noaga. Mu nägemine oli udune, aga ma nägin, et ta sõrmed said verega kokku ning ta silmitses neid kaalutlevalt.