#19 - Annie

3K 192 4
                                    

„Ma tegelen sellega,“ noogutas mees. „Kui hull su janu on? Sa pole veel päriselt muundunud, aga nooremad tajuvad seda veidi teisiti...“

„Kõrvetab. Nagu mu sülg oleks kuivanud. Aga vesi on aidanud... ajutiselt.“

Dougie lihtsalt ohkas, silmad süüd täis. Millegi pärast tundsin ise süüd, et ma ta tuju selliseks olin teinud, ja vajadust asja parandada. „Aga vähemalt on meil nüüd terve igavik,“ sõnasin vaikselt.

Dougi silmad vaatasid jälle minu poole. „Meil?“

Hammustasin huulde ega julgenud ta pilgule vastata.

„Kas sa andestad mulle?“

„Ma... ma lihtsalt... ma igatsesin sind, Dougie.“

„Mina sind ka.“ Ta oli hetkega minu kõrval voodil ja tõmbas mu enda vastu. „Ja märk... ma tundsin, kuidas sul olla oli.“

Hoidsin jõuga pisaraid tagasi.

„Sa võid nutta... minu eest sa seda küll varjama ei pea.“

„Need meeleolu kõikumised ajavad mu hulluks.“ Peitsin oma pea vastu kaela ja kuulsin mehe aeglast pulssi.

„Need lähevad üle, kui sa täisvampiir oled. Sa peaksid sööma.“

„Sööma nagu... jooma?“

„Jah.“

„Ma tahaks küll väga, aga ma ei kujutaks end kedagi tapmas... Kas mingit alternatiivi pole?“

„Ei ole, sa ei ole võimeline haiglast varastama. Jääd vahele.“

„Aga mis siis saab, kui vampiir teist vampiiri hammustab?“ küsisin huvitatult.

„Midagi ei saa. Meie veri on teise maitsega.“

„Aga... koos olles? Kas see on nagu mingi erguti või midagi?“

„Sa mõtled seksides?“

„Jah.“

„Seda lasen ma sul küll ise välja uurida.“

Hingasin pahinal välja ja Dougie ilmselgelt märkas mu ärevust, sest ta muigas kavalalt.

„Ma tunnen su pulssi..“ laususin.

„Mina sinu oma ka... esialgu võib see harjumatu olla, aga mõne aja pärast ei pane sa selliseid pisiasju tähelegi. Kui sa just seda ei taha.“

„Aa... Mu hambad sügelevad.“

„Tahad, läheme jahile?“ küsis ta murelikult.

„Ma tahan sind.“

Mees kissitas silmi. „Ma ju ütlesin, et minu verest pole kasu...“ Ma olin kindel, et praeguseks ta mängis minuga.

Suudlesin ta kaela ja kriipisin seda hammastega. Tundsin oma huulte all ta pulssi kiirenemas.

„Doug..“ ehmatasin sellest, et ma olekski peaaegu teda hammustanud ja tõmbusin temast eemale.

Ta naeratas. „Sa ei pea kartma. Aga niisama seda teha on üsna... kasutu.“

„See kutsub.“

„Ma usun... sul on veel mu märk ka.“

„Ma tahan sulle ka märgi teha.“

Dougie näis üllatunud. „Kas sa üldse tead, mida see tähendab?“

„Et me oleme koos?“

„Teistele tunduks see kindlasti nii... Ma pidasin pigem silmas seda, et sa ei saa lihtsalt niisama tulla ja mind märgistada...“ Ta vaatas mulle tähendusrikkalt otsa.

Corrupted (Writnes & anniepoynter)Donde viven las historias. Descúbrelo ahora