Ma ei teadnud küll päris täpselt, mis kellani Annie magada võis, aga peale keskpäeva otsustasin talle siiski ära helistada.
„Hei,“ ta vastas mulle üsna kähiseva häälega ja köhis siis korraks. Kas ta magaski?
„Tsau... ega ma sind äratanud?“
„Ei, mu kurk... kael.“
„Mis juhtus?“ küsisin äkitselt muretsema hakates.
„Ei, ma ei tea... Mis sa tahtsid?“
„Alustuseks sind endaga lõunale kutsuda...“
„Ma ei tule sellega majast välja, Doug. Ükski kogus meiki ei kata seda ära.“
„Mida? Said vistriku?“ naersin.
„Ei, asi pole selles, see on... tule minu juurde, palun, Doug.“
Tundsin end korraga väga murelikult ja ajasin end diivanilt püsti. „Kohe tulen. Kas kõik on ikka korras?“
„Ei ole korras.“
Kiirustasin majast välja ning olin hetkega autos. „Ma olen juba teel.“
„Helista alt viisteist, ma lasen su sisse. Neljas korrus.“
Panime kõne kinni ja ma hakkasin kiirust ületades ta maja poole sõitma. Ma juba aimasin, milles asi oli, aga ma lootsin, et see pole tõesti nii.
Viimaks ta maja juurde jõudes lasksin tema korterile uksekella ja tormasin paari sekundiga treppidest üles. Tüdruk avas mulle ukse ning mul oli soov ta enda kätevahele haarata ja teda kõvasti enda vastas hoida, kuid ma hoidsin end tagasi.
Alles nüüd märkasin ta kaela. Asi oli halb. Asi oli isegi väga halb. teadsin, et kui ma teda kohe uuesti ei hammusta, siis läheb see veel hullemaks.
„Annie...“ alustasin ma.
„Mis mul viga on?“ Ta tõi oma suured silmad minu omadega kohtuma.
„Ma... Mul on väga kahju...“
„Doug, mis toimub?“ Ta sulges minu taga ukse ja jäi mulle otsa vaatama.
„Ma... kaotasin kontrolli, anna andeks,“ kogelesin ma.
„Mis mõttes kaotasid kontrolli? Mina kaotan ka kohe, kui see hullemaks läheb!“ Ta tõmbas oma juuksed nüüd täiesti eest ära ja ma nägin haava täies ülatuses. „Kas ma suren nüüd ära?“ küsis ta väriseva häälega.
„Kui sa mind usaldad, kui sa lased mul seda ravida, siis ei juhtu sinuga midagi.“
„Kas sa tõesti arvad, et mul on veel põhjust sind usaldada?“ küsis ta hüsteeriliselt. „Sa lähed vangi.“
„Rahune maha.“ Ma üritasin oma silmadega teda rahustada, kuid see ei aidanud üldse. Ma pidin midagigi tegema, ehk aitaks puudutus? Sirutasin oma käe välja, kuid ta astus minust eemale.
„Annie, palun,“ sosistasin. „Lase mul see korda teha.“
„Mis asi korda teha?“ küsis ta mind silmitsedes, silmad veekalkvel
„Su kael. Ma saan selle terveks teha. Peaaegu.“
„Kuidas?“
„Läheme sinu tuppa. Ära küsi alguses, lase ma tegelen sellega.“
Ta silmitses mind veidi aega kartlikult, siis aga noogutas. Ma noogutasin samuti, kinnitamaks, et kõik on okei, ja sammusin siis tema järel tüdruku tuppa, tõmbasin meie järel ukse kinni.
„Mul on vaja, et sa mind täielikult usaldaks. Mine voodile.“
Märkasin, et ta värises, ja tundsin selle üle meeletut kahetsust.
„Mida sa kavatsed minuga teha?“ küsis ta vapralt ning läkski siis voodisse, kuid lükkas end kõige kaugemasse nurka istuma.
„On parem, kui ma ei ütle,“ sõnasin hapult ja istusin tema juurde.
Minu üllatuseks lükkas ta end mulle lähemale ning ma võtsin ta hetkeks endale kaissu. Kuulsin ta südametukseid kiirenemas.
„Näita nüüd,“ sosistasin ning lükkasin ta juuksed kaelalt ära. Ta hingas teravalt sisse ning ma taipasin, et olin sinna vastu läinud. „Anna andeks, Annie,“ sosistasin veel ta kaela juures ja suudlesin siis õrnalt seda kohta. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha, teda hammustada...
„Sa teed mulle haiget,“ sosistas ta.
„Ma tean,“ ütlesin nukralt. „See läheb hullemaks... mul on nii kahju, Annie.“
Ta võttis mu käest kinni ja ma tundsin isegi näppude all ta kiiret pulssi. Järgmisel hetkel surusin hambad ta pehmesse nahka.
Ta kiunatas ning surus oma küüned minusse. „Dougie...“
Ma lihtsalt ei suutnud lõpetada, ta kuum veri oli kõige ahvatlevam kõigest senisest.
„Dougie, palun.“ Ta oigas ning selle asemel, et mind edasi kraapida, ta hoopis silitas mu kätt enda omaga.
Viimaks suutsin lõpetada ning pühkisin suud. Annie vaatas mind hirmunult. Kummardusin uuesti ta kaela juurde, see kord mitte et hammustada, vaid hoopis ta haava natuke lakkuda, see tegi asja tema jaoks paremaks, oleksin pidanud seda eelmine kord juba rohkem tegema.
„Mida vittu, Dougie?“ küsis ta mind eemale lükates.
„Ma ütlesin, et ma parem ei ütle sulle. Sul läheb paremaks, usu mind, lihtsalt palun, Annie,“ võtsin ta käest kinni ja põimisin meie sõrmed vaheliti.
Ta tiris oma käed ära ning taganes nii palju kui võimalik. „Türa, kõigepealt sa hammustad ja annad mulle mingi... ma ei tea mille, nüüd sa... lõpeta ära, sa oled haige inimene!“
Teadsin, et pean midagi tegema ja ma ei saa teda ka üksi jätta, nii läheks asi ainult hullemaks. „Tahad sa elada?“
„Kas sa ähvardad mind?!“
„See ei ole mingi ähvardus. Mitte miski peale minu ei saa seda su kaelal ravida. Ja kui me seda ei tee, siis sa sured. Ma ei plaaninud seda sulle anda, ausalt, anna andeks.“
„Mida vittu sa ajad? Ma kutsun politsei!“
„Annie.“
Pidin endale tunnistama, et ei saanud temaga hakkama.
„Pealegi... kas sa tõesti arvad, et politsei mulle vastu hakata suudab?“ pärisin madala häälega ja vaatasin teda tähendusrikkalt.
„Mis mõttes?“ küsis ta vaikselt.
Vaatasin hetkeks ta toas ringi, mõeldes, mille kaotamine talle liiga väärtuslik poleks. Viimaks tõusin püsti ja murdsin ta voodist nii muuseas tüki lahti. Viskasin tumeda puutükese tema lähedale ning valmistusin oma tegu kordama, kui ta mul peatuda palus.
„Ehk siis sa saad politseile vastu neile puutükikesi loopides?“
Mul oli hea meel, et ta nalja tegi. „Annie...“
„Mis sa oled?“
Vaatasin maha. Ma ei saanud seda talle lihtsalt niisama öelda...
„Kui sa seda küsid, siis sa vist tead juba.“
____
Oh fuck, ma sain Annielt mingi 10 pilti, kus Tom shirtless on, brb...
VOCÊ ESTÁ LENDO
Corrupted (Writnes & anniepoynter)
RomanceAgnes kohtab oma ema haual salapärast tundmatut, kes teab tema kohta asju, mida võõrad päris kindlasti teadma ei peaks; ja mees, kes Annie pealetükkija eest päästis, võib olla hullem kõigist vägistajaist.
