Corrupted (Writnes & anniepoynter)

#2 - Agnes

Ta nõjatus mulle jälle lähemale. „Ma tahan sinuga koju tulla.“

Vaatasin teda sõnatult. Ilmselgelt ei mõelnud ta selle all, et ma talle kohvi valmistama hakkaksin...

„Palun...“ ütlesin peaaegu sosinal, isegi imestades.

Tom näis veidi üllatunud. „Tõsiselt?“

„Kas sa tahad?“

„Miks ma muidu küsisin?“ Ta tumedad silmad puurisid mind ja ma tundsin oma südamelööke kiirenemas.

„Läheme,“ vastasin talle pilgutamata.

„Nii lihtsalt oledki nõus endast kakskümmend aastat vanema mehega kaasa tulema?“ muigas ta.

„Sa ei ole minust nii palju vanem. Ma keeldun seda uskumast. Aga vahet pole, ma võin ringi ka mõelda.“

„Ei, ära mõtle...“

„Siis läheme,“ muigasin ja lükkasin enda tooli tahapoole.

Jätsime oma kohvid joomata ja kõndisimegi kohvikust välja.

„Kas sul on auto?“ uurisin.

„Surnuaia ette pargitud,“ noogutas mees.

„Okei,“ vastasin ja hingasin välja, mis aurupilvena üles tõusis.

Tom silmitses mind mõne hetke, siis aga keeras oma pea surnuaia poole, kus üksik tume auto teeäärses parklas oli.

„See?“ küsisin, kuigi see oli ilmselge. Ma ei tahtnud lihtsalt piinlikus vaikuses olla.

„Ei, selle kõrval,“ irvitas Tom, kuid avas siiski autouksed.

Muigasin ning imestasin selle üle, et Tom oli piisavalt härrasmees, et mulle isegi uks avada. Istusime sisse ning ta käivitas auto. Pimedas polnud vist nuppe eriti hästi näha, sest tal läks tükk aega, et küte sisse saada. Kui ta sellega aga hakkama sai, sõitsime me kohalt. Vaatasin vaikides aknast välja ning ootasin, et Tom rääkima hakkaks.

„Kuhu ma sõidan?“

„Ah jaa...“ Ütlesin Tomile oma aadressi.

„Mulle nii lähedal,“ muigas ta ja vaatas rooli tagant minu poole.

„Kus sa elad?“ küsisin end rahulikuks sundides. Millegipärast muutis ta lähedus mind närviliseks.

Ta vastas mulle, et elab kaks tänavat eemal suures valges eramajas. Mul tekkis küsimus, et miks me siis üldse minu juurde läksime, kui ta enda maja nii lähedal oli. Viimaks peatus ta siiski minu maja ees ja me väljusime autost. Mu põlved olid veidi nõrgad.

„Kas sa oled närvis?“ muigas Tom.

„Ei,“ valetasin sujuvalt ning võtsin talt käest kinni.

„Kas sa elad üksi?“

„Sõbrannaga, aga ta on täna väljas.“

„Tore,“ ta muigas.

Muigasin samuti ning vajutasin liftil „üles“ nuppu. Läks natuke aega ja siis avanesid uksed, me astusime sisse. Vajutasin enda korruse nuppu ja nõjatusin vastu seina, julgemata Tomile otsa vaadata.

„Hei,“ ta muigas ja pööras mu lõua ühe näpuga enda oma poole.

Mul käisid kõhust jutid läbi, kui Tom mulle lähemale astus ning mind suudles. Ta alustas õrnalt ja aeglaselt, kuid juba varsti liikus ta keel mu huulte vahele. Libistasin käed mehe jope alla ja tõmbasin teda veel rohkem enda poole. Tom lükkas mu selle peale üsna jõuliselt vastu seina ja pani oma käed kahele poole mind.