Broken

1 osa

Kui te loete PALUN komenteerige kuna teie arvamus on mulle väga oluline!

3. märts

Esmaspäev  

Vihkan seda. Vihkan. Vihkan. Vihkan. Miks ma üldse elan. Miks ei võiks ma lihtsalt surra. Ma oleks siis vaba. Keegi ei mõista mind, mitte keegi.

Kõndisin mööda kooli tühje koridore oma kapi poole. Võttes kapist õpikud järgmiseks kaheks tunniks. Kuid mu kapp lükati kellegi tagajärjel järsult kinni. Vaatasin üles ning seel oli Steven, minu kõige suurem kiusaja. Vaatasin talle kartes otsa, kuid ta haaras julmalt mu käsivarrest kinni. "Noh , oled valmis?" küsis Steven ning tema näole ilmus vastik irve. Samal ajal helises minu õnneks koolikell ning tundus nagu ma oleksin päästetud. "Ma pole veel sinuga lõpetanud," sisistas Steven ning lasi minust lahti, mille tagajärjel ma põrandale kukkusin. 

Ajasin ennast kiiresti püsti, võttes ühe hingetõmbe ning kiirustades järgmisesse tundi. "Preile Tomlinson te hilinesite, jälle," ütles õpetaja rangelt, kui ma lõpuks klassi sisenesin. "Vabandust," pomisesin. "Räägi valjemini" nõudis John valjul häälel,  kes oli Steveni sõber. "Johnil on õigus...valjemini," ütles õpetaja. "P-Palun vabandust, et ma t-tundi h-hilinesin," ütlesin kokutades, üritades valjemini rääkida. "Mine istu kohale," ütles õpetaja tüdinenud häälel, keskendudes tunnile. Istusin keskmises reas teises pingis täiesti üksinda, teistest eemal. Üksinda.

*

Tundide lõppedes viskasin oma õpikud kappi tagasi ning haarasin sealt oma koti. Sulgesin oma kapi, kui tundsin kuidas keegi mind täie jõuga vastu kappe lükkas. Kukkusin selle tagajärjel külmale põrandale ning silme eest läks korraks mustaks. Toetusin kätega põrandale, et ennast püsti aidata. Kuid Steven jõudis minust ette, haarates minu käevarrest, tõmmates mind jõuga püsti. Steven rääkis midagi, kuid ma ei suutnud keskenduda tema sõnadele. Ta näole ilmus vihane ilme ning tundsin kuidas Steveni tugev rusikas mu põsega kokku puutus, mille tagajärjel mu pea puutus jälle kokku minu taga oleva kapiga. Ma oigasin valust. "Ma ütlesin sulle vaata mulle otsa kalkar," ütles Steven. "Steven lähme!" hüüdis John koridori lõpust. Steven saatis mulle veel vihase pilgu enne kui jooksid oma sõbra, Johni, juurde.

Haarasin maast oma koti ning liikusin välisukse suunas. Kuid minu kahjuks nägin ukse juures Amberit ja Nicole. See veel puudus . "Iuu vaata kes tuleb, anna andeks aga mul ei jää kuidagi sinu nimi meelde...kas ma võin sind lihtsalt si*apeaks kutsuda?" küsis Amber. Ma lihtsalt seisin seal, vahtisin ainti põrandat ega suutnud midagi öelda. "Vaikime tähendab nõusolekut," ütles Amber naeratades. Nicole noogutas rõõmsalt takka. "Laske mööda," ütlesin neile otsa vaadates, kuid mõlemad tüdrukud seisid mul tee peal ees. "Õõh kas sa oma nägu oled näinud, hmm kahju et su ema õigel ajal abordi ei teinud," ütles Nicole, mureliku teeseldes.

Ma tundsin kudas silmad hakkasid vesiseks minema ning ma ei suutnud seda peatada. "Oo kas meie tüdruk hakkab nutma?" küsis Nicole ning nad hakkasid koos Amberiga naerma. Lükkasin nad jõuga ukse eest ära, joostes koju nii kiiresti kui suutsin.

Avasin oma maja ukse, joostes oma tuppa. Mu tuba oli üpris väike seal oli vaid voodi, pisike öökapp ja tool. Vajusin voodile pikali ning hakkasin hüsteeriliselt nutma. "Õõhh" Karjusin, visates vihaselt tooli peal oleva pildi vastu seina, mis purunus kildudeks. Hingasin sügavalt välja , kükitades mõne aja pärast et kilde kokku korjata, samal ajal veel hullemini nuttes. Viskasin killud prügikasti ja liikusin vannituppa.

Peeglist vaatas mulle vastu punaste silmadega kurb tüdruk, kellel ilutses näol suur sinikas. Üritasin maha rahuneda. Pesin nägu mitu korda külma veega, kui kuulsin kuidas ema mind hüüdis.

"Ja," vastasin ning kuivatasin oma näo ära. Liikusin köögi suunas, kus olin tema häält kuulnud. Ma jäin ukse juurde, emast mõne meetri kaugusele, seisma.  "Mis need on?" osutades käega kahele suurele ostukotile väikesel laual. "Ma ostsin meile koogi ja sulle T-särgi," ütles ema rõõmsalt. "Ema kas..." hakkasin ma ütlema kuid ta segas mind vahele. "Issand mis su põsega juhtus?" küsis ema kui mulle lähemale tuli ning minu põske lähemalt uuris. "Ma kukkkusin," valetasin.

"Tagasi selle juurde mida ma tahtsin enne öelda..." sulgesin korraks silmad, üritades ennast maha rahustada. "Ema kuidas sa aru ei saa, et me ei saa seda endale lubada?" küsisin peaaegu nutma puhkedes. "Me lihtsalt ei saa..."

Ema tuli minu juurde, üllatades mind sellega, kui kallistas mind tugevasti. "Kullake, aga see on ükskord, pealegi me pole endale kunagi midagi lubanud," ütles ema rahulikult. Raputasin ainult selle peale pead. "Tule maitse, ma olen kindel, et sulle see kook maitse," ütles ema mind laua poole tirides. "Ma vahetan enne riided ära,""Olgu aga tee ruttu," lausus ema naeratades. 

Korjasin maast pildi ning asetasin selle sahtlisse. Vahetasin oma tavalise rohelise T-särgi musta T-sägi vastu, mis erinesid üksteisest ainult värvide poolest. Oma tavalised mustad teksad vahetasin mugavate hallide pükste vastu, mis olid juba kulunud ning kõik aukudes väikesed ning mulle põvledeni.* Vaatasin korraks peeglisse, raputasin pead, selle peale mida mu ema koju tõi. Kuidas ta aru ei saa, et me lihtsalt ei saa seda endale lubada, eriti veel praegu, kui meid tahetakse tänavale tõsta. Ohkasin oma peegelpildile ja suundusin tagasi kööki.

Laua keskel ilutses kaks kaussi, üks kauss küpsistega ning teine kommidega. Samuti kaks taldrikut, mille peal olid koogitükid ning kõrval morsiklaasid. Ma arvasin, et ta ostis ainult koogi...vähemalt nii ma lootsin. "Ema," ütlesin ohates. "Ära ütle midagi tule istu lauda," ütles ema rõõmsalt. Istusin natukene vastumeelselt laua taha. "Ema kui kalliks see maksma läks?" "Ärme räägi sellest, räägi parem kuidas sul koolis läks?" küsis ema kui võttis ühe ampsu koogist. "Normaalselt," vastasin emotsionitult. Mu emal pole õrna aimugi mis koolis toimub, mitte kellegil. 

Kook oli tõepoolest maitsev ning samuti meeldis mulle ema ostetud T-särk. Kuid see oli täpselt samasugune, ainult et halli värvi. Hakkasin oma toa poole liikuma, kui mu ema mind järsku kallistas. "Kullake ma armastan sind," ütles ema mulle kõrva sositades. Pöörasin ennast ümber, et emale silma vaadata. "Mina sind ka," ütlesin. Ema silistas õrnalt mu põske, suudeldes mu laupa. "Head ööd," ütles ema. "Head ööd," vastasin samaga minnes oma tuppa tagasi.

Panin oma uue halli T-särgi teiste T-särgide juurde sahtlisse. Lugesin oma toas veel paar tundi raamatutmis mu ema sõbrannade käest saanud olid. Käisin kiiresti pesemas ning heitsin magama.

*Kirjutaja märkus-ma arvan, et teid imestab kuidas mahub Camile pükstesse mis on üle viie aasta vanad. Camile oli väiksena paks ning nüüd on ta palju peenem kuid need olid talle põlvedeni.