Deemon

I

„Sa oled friik. Kuidas sa üldse veel elada suudad?"

***

„Issand vaadake, milline ta välja näeb!"

***

"Kuidas sai keegi tema sugune sündida?"

***

„Hei sina uus! Astu eemale ennem, kui talt mõne haiguse saad!"

***

„Tema tegi seda! Ma olen kindel, et ta sai Bella ilusate juuste peale kadedaks ja lõikas need maha!"

***

Need on laused ja süüdistused, mida on minu poole loopitud ilma, et oleksin, milleski süüdi. Neid on veel ja veel, kuid nad pole näinud minu tõelist loomust, mida ma sel ajal eriti varjata ei üritanud. Kasutasin enda võimeid ainult enda kasuks.

***

„Õpetaja Azalea on süüdi! Ta lõhkus terve klassi ära, kuna me Bellaga tahtsime oma ette olla ja enda probleemidest rääkida, siis aga hakkas ta märatsema. Kuidas saab keegi nii julm olla?" Teekskles plika nutmist.

Valelik lits.

„Azalea! Kas sul on enda kaitseks midagi öelda? Hakkad klassi siin lammutama ja veel ennem esimest tundi!" Kurjustas õpetaja Taskumäe. Viisin oma pilgu „Draama kuningannalt" õpetajale, kes minuga kõneles. Tema nägu raamisid õlgadeni kastan pruunid juuksed, mis olid natuke lokkis, suured pruunid silmad ja keskmised huuled ning ta oli hilistes kahe kümnendates.

Õel naeratus kippus mul huultele ja vaatasin Proua Taskumäed lustaka pilguga, „Ma olen palju enamaks suuteline."

Dania ja Bella taretusid, nad teatsid, mida ma sellega mõtlesin. Muidugi ma ei tapaks aga miks mitte juba, sellest olukorrast viimast võtta? Kuid ma arvan, et Taskumäele ei meeldinud minu suhtumine.

„Kohe direktori kabineti!" käratas ta mulle. Haarades käest sikutas ta mind klassist välja. Naine tiris mind neljandale korrusele ja varsti seisimegi direktori ukse taga. Ta koputas uksele ja teiselt poolt kõlas „sisse!". Mind veeti selle järel koheselt kabineti.

„Proua Taskumäe, kuidas ma saan teid aitada?" küsis direktor. Mis ta nimi oligi? Daniel Kurus? Ei, äkki Daniel Urus? Ei see ka mitte. Hakkasin oma mälus sobrama. Oota... oota, ah kätte sain. Daniel Kurkus!

Tal on lühikesed musta värvi juuksed, kus asetses paar halli karvaksest. Sinised silmad, peenikesed huuled, suured kulmud ning mõni korts asetses siin ja seal aga oma vanuse kohta polnud ta üldsegi vana.

„See plika lammutas klassi ruumi!" karjatas naine vihast.

Ma armastan teiste viha.

„Kas see on tõsi Preili...?" viis Kurkus oma pilgu minule.

„Preili Blacke ja see ei ole tõsi." Laususin rahulikul häälel. Ma teadsin tõde ning tõend, et mina ei lammutanud klassi on siin samas ruumis. Pole vahet, mida ma ennem klassis ütlesin. Ma ei suutnud seda kontrollida.

„Kuidas sa julged jõmpsikas! Ma vannun oma töö nimel, et klassis ütles ta „Ma olen ka palju enamaks suuteline." Klass võib seda tõestada!" Hüsteeritses ta.

„Pole vaja. Igas klassis on kaamera, seega saame kohe selgusele, kas Preili Blacke tegi seda või mitte."Rääkis Kurkur ja otsis midagi enda arvutis.

„Kaamerad?" Muutus Taskumäe näost kahvatuks.

„Jah. Te puudusite, sel päeval nõukogus, kui otsuse vastu võtsime. Preili Blacke, millal te kooli saabusite?"

„Kaheksa läbi viis. Ma olin esimene enda klassis, peale õpetaja muidugi," mu huultel asetses muie, kuna ma teadsin, et Taskumäe saladus tuleb välja. „Aga te peakste vaatama umbes tund aega ennem kaheksat, mis seal toimub, pärast seda, kui meie armastatud õpetaja kooli tuleb."

„M-mida? Härra Kurkur see pole vajalik. Te teate, kuidas lapsed alati imelike nalju teevad!" Ma kuulsin tema hääles paanikat ja suurt hirmu, mida ma tahtsin veel ja veel.

Direktor ei öelnud midagi, vaid tegelses arvutis edasi, kui ta jõusid selleni. Ma tundsin seda. Tema piinlikus, mis värvis ta näo punaseks ja hiljem täitis teda viha.

„Mida te endast arvate Proua Taskumäe! Amelete siin! Ja eriti veel minu koolis!" Karjus ta üle terve kabineti ja naine minu kõrval kiunatas.

„See pole nii nagu paistab! Ma võin selgitada!" Üritas ta ennast kaitsta.

Rumal naine, kuid Issand halastagu, kuidas ma seda naudin.

„Sa võid selgitada mida? Seda, kuidas SINU klassist ALAEALINE OMA TÜRA TEILE VITTU TOPIB?" Möirgas ta.

„See pole tõsi!"

„Ma ei salli pettmist, kuid veel vähem sallin ma valetamist nagu ma oleks pime loll! Te olete vallandatud! Minge pange kohe enda asjad kokku ja kaduge minu koolis! Ja et ma teid siin enam ei näeks!" Lõugas mees, ise olles näost punasem, kui peet.

„Aga m-„

„Ei mingeid agasid! Kaduge!"

Peale seda jooksis naine uksest välja ja mees teisel pool lauda tõmbas hinge, et ennast rahustada.

„Vabandage mind, ma vajan üht kohvi ja värsket õhku." Vabandas ta ennast ukse poole liikudes.

„Ma mõistan, ootan teid siin." Laususin üritades varjata rõõmu ja rahuldust oma hääle toonis.

„Mul ei lähe kaua," podises ta veel ennem, kui uksest välja läks ning selle enda järel sulges.

Usun, et tundun teile hull. Saan naudingut teiste vihast, valust ja hirmust. Aga kes ütles, et ma olen normaalne? Minus on midagi, mida keegi ei tea.

Umbes kümme minutit hiljem tuli Daniel tagasi, kohvitass käes.