Deemon

VII-(VI)

„Ma olen kindel, et sa leiad midagi Siljaan," oli ka Elanor õhinas.

„Oh ma tean! Azalea sul on palju ilusaid riideid! Kas sa saaksid mind välja aitada?" palus Siljaana mind.

„Kui sa seda soovid."

„Aitäh, aitäh sulle! Ja veel-„ teda katkestas rääkimast klassi astuv õpetaja. Võtsin enda kotist välja pinali ja aine vihiku.

„Tere hommikust klass! Meil on uus õpilane. Tule edasi!" klassi uksest astus sisse see sama poiss kellega ma hommikul „rääkisin". Noormees kõndis klassi ette, kõigi pilgud teda jälgimas. Tal on tumedad juuksed ja tume nahk ning rohekad silmad.

„Tutvusta ennast klassile."

„Tere, minu nimi on Sebastian, olen kaheksateist kümne aastane ja pärit Brasiilaist. Mulle meeldib-„ ta peatub poolelt lauselt ja kortsutab kulmu, „ma ei teagi, mis mulle meeldib. Ütleme, et mulle meeldib laulda."

„Hästi, mine otsi endale koht kuhu istuda ja tunnis peab ainult kaasas olema kirjutus vahend ja vihik, kuhu märkmeid teha," rääkis õpetaja samal ajal, kui poiss ennast neljandasse ritta istuma sätis. „Millest me eelmine kord rääkisime, Andreas?" hakkas õpetaja tunniga tegelema.

Mina lülitasin ennast muust maailmast välja ja joonistasin enda vihikusse nagu tavaliselt. Koolis olles lendas aeg nii kiiresti, et varsti helises koolipäeva lõpukell. Panime oma asjad kokku ja lahkusime klassist, sundudes garderoobi, mina kõige ees, kuna suudan inimesi tee pealt eest astuma panna, ei pea ma trügima ega tiirutama. Võtsin enda asjad ja läksin välja enda sõpru ootama. Toetades vastu kiviseina ilmus mu ette Sebastian.

„Nii, et sa oled ka siis Dekre?" küsis ta kohe.

„Alles nüüd said aru?"

„Ma kahtlesin ennem aga nüüd olen kindel," vastas ta, mille peale ma ainult mühatasin. Ennem, kui ta sai hakkata midagi lisama ilmusid Elanora ja Siljaana meie juurde.

„Azalea lähme nüüd! Ma ei saa muidu enda kohtingu ajaks valmis ennast," kurjustas Siljaana mind endaga kaasa vedades.

„Ma loodan, et sa neile haiget ei tee," podises Sebastian minu tagant ennem, kui liiga kaugele mind sai veatud. Vihma lompidest mööda kõndides.

„Ei teegi," sosistasin vaikselt tuulde teades, et ta kuuleb mind.

Peale paari kümmend minutit jalutamist, seisime mu maja ees, kus lukku lahti keerasin. Astusin ees maja ja juhatasin tüdrukud enda järel garderoobi, mis oli suurem, kui mu magamistuba.

„Oh issand," tuli neil ainult suust välja.

„Mjah, varsti jääb see väikseks," vastasin.

„Kus sa nii palju imelisi riideid saad?" küsis Elanora imestusega.

„Mu sõbra ema teeb mulle riideid nii, et nende juurde minnes saan alati midagi juurde. Oleneb, kui pika aja tagant ma sinna lähen," laususin otsides sobivat kleiti Siljaanale.

„Ahah! Leidsin!" hõiskasin võidu rõõmsalt.

„Mille?" uuris Siljaana.

„Sinu kleidi muidugi," ja seda lausudes tõmbasin välja riiete vahelt valge kleidi, kuldse pitsiga.

„Oh issand! Ega sa ometi mulle ei kavatse seda anda?" oli tüdruk paanikas.

„Kavatsen ikka, kuna õnneks oled sa minu suruses ja kahjuks on see ainuke kleit, mis mul on. Teised on liiga pidulikud," andsin kleidi tütarlapse kätte.

„Kingad, kingad, millised me anname?" pomisesin otsides ühte kindlat paari, kuni mu silmas lõpuks maandusid kuldsetele jalatsitele. „Siin!"

"Sa oled parim!" hüppas Siljaana mulle kaela ümber.

"Mine proovi nüüd neid selga," ajasin tüdruku vannitoa poole, kuhu ta ka jooksuga ruttas.