Deemon

XIV

Mul on öösel ikka suur kirjutamise hoog, loodame et saan homme õigemini täna ka ülesse *naerab*

“Nii, kes see poiss eile oli, kes sind minema vedas?” uuris Elenora ja Siljaana istus kuulades huviga.

“Ei keegi tähtis,” vastasin.

“Ürita vaimu sellega petta,” pööritas ta mulle silmi. “Lase aga käia. Lao kõik välja.”

Näost punaseks minnes ütlesin liiga kõva häälega kõik välja ja ka osa, mida ma ei pidanud üldsegi lisama,” Ta on minu poiss sõber ja ka balli kaaslane. Saime tuttavaks Z- pitsa kioskis, peale seda hakkasime aega koos veetma, meie esimene kohting oli öösel rannas ja ta on voodis metsik!”

Viisin kiiresti käed suu ette, mitte uskudes mida ma, just praegu ütlesin. Terve klass vaatas mind ning kõik oli nii vaikne, et oleks ka nõela kukkumist kuulda.

Ning siis läks põrgu lahti. Küsimusi hakkas igast suunast tulema, ise samal ajal lähemale trügides. Mu suu muutus kuivaks ja silme ees hakkasid mustad täpid tantsima, kõrvad pinisema, kuniks ma toolilt maha kukkusin, lööki tundes ning peale seda oli kõik must.

***

“Emme!” jooksis väike lapsuke naise poole, kes oli kuninglikult riides.

“Tibuke, sul on aeg üles ärgata,” lausus ta meloodilisel häälel.

***

Avasin vaikselt silmad, pea valutamas ja kurk kuivem kui kõrb. Pimestav valgus sundis, mind silmi kinni panema.

“Azalea?” kuulsin häält, kuid pinisev heli pärast ei suutnud ma omaniku tuvastada.

“Mh?” suutsin ainult välja oma kõrist ajada.

“Kuidas sa ennast tunned?”

Tõstsin käe ja näitasin külje peale, kust valgus tuli vihjates, et see kinni kaetakse.

Keegi tõusis püsti ja hetke pärast tajusin, et valguse kogu on kadunud.

Avasin uuesti silmad ning mu kohal kummardus Edmund.

Üritasin suud avada, et rääkida, kuid tänu kuivale kurgule ma ei saanud seda teha. Hetkeks kadus Edmund ära ja oli kohe tagasi aitades, mind istuma ning pani klaasi mu huultele.

Mõnus külm vedelik niisutas mu huuli ja kurku, peale esimest lonksu ning edasi olin ise võimeline seda toetama, kuid mind häiris Edmundi pilk. Ta pani mind voodisse pikali tagasi ja tühja klaasi voodi juures olevale kapile.

Kui klaas tühjaks sai küsisin, ”Mis juhtus?” Ning selle peale hingas poiss rahulikult välja.

“Sa olid klassis minestanud,” vastas ta voodi kõrval olevale toolile istudes.

“Seda pole varem juhtunud,” podisesin vastu vaikselt.

“Ma usun, ka sinu lõhn on natukene muutunud,” tõdes noormees.

“Muutunud? Mis mõttes?”

“Ma ei tea. Sinu lõhn on teistsugune natukene. Alguses arvasin, et keegi üritas sind jäljendada, kuid kasutas oma võimeid liiga palju,” vastas Edmund.

“Sellepärast sa siis jälgisidki mind nii pingsalt?”

“Jah. Kas sa mäletad mis juhtus?”

“Ütlesin kogemata välja kõik, mida sa käskisid eile meie kohta öelda. Mingi siis hakkasid kõik korraga küsimusi küsima ja lähemale trügima. Sel hetkel mu suu muutus kuivaks ning silme ees olid mustad täpid ja kõrvad hakkasid pinisema. Peale seda ma kukkusin ja ei mäleta midagi.”

“Imelik.”

“Ma nägin unes ühte naist,” otsustasin sellest rääkida.

“Mis seal juhtus?” küsis ta.

“Üks väike tüdruk jooksis tema poole karjudes “Emme”. Siis naine kallistas teda ja sosistas “Tibuke sul on aeg ülesse ärgata”,” jutustasin nii paljust, kui seda oli jutustada.

“Milline naine välja nägi?”

“Puusadeni süsimustade juustega, taeva sinised silmad, hele nahk. Ta kandis kuningliku kleiti ja väike tüdruk oli täpne koopia temast.”

“Huvitav, mulle tundub, et olen kuskil, kellesti sellist maali näinud, kuid peale praeguse Deemoni kuninga võimule saamist need kadusid kõik,” kortsutas ta silma.

“Nagu tahetaks, et keegi temast midagi ei teaks,” jätkasin ta lauset.

“Just.”

“Millal sa seda maali viimati nägid?” uurisin.

“Umbes kui olin alles kaheaastane?” kõlas ta vastus küsimusena.

“See on palju aega tagasi,” ohkasin.

“Tõsi.”

“Kuid kuidas sina said teada mis minuga juhtus?” taipasin lõpuks küsida.

“Üks su sõpradest helistas, mulle sinu telefoniga ja ütles, et sa minestasid ning uuris, kas ma saaksin su koju viia”, vastas ta mu telefoni näidates.

“Ja miks ma siis veel siin olen?”