Deemon

XX

Viimane osa:( :'(

“Ei!” karjatasin silmad pisaratega täitumas. Jooksin edasi ja seisatasin, ma ei suutnud seda kõike uskuda. See polnud mina, see pole mina!

Mu vaatamine muutus mustaks, mis sundis mul silmi sulgema.

„Ära tunne, ära tunne, lihtsalt ära tunne!" karjusin enda mõtetes.

Avasin vaikselt silmad ja nägin ainult verd, terve kooli koridori seinad olid punaseks värvitud.

Miks ma pean seda tundma? Miks ma ei võiks olla üks tavaline tüdruk?

Mu põlved hakkasid värisema ja silmad täitusid pisaratega. Mina tapsin nad. Langesin põlvili kümnete õpilaste verre, pisarad mööda põski voolamas.

„Miks ma ei suuda seda peatada!" karjusin üle koridori, kui langesin pikali ega varsti näinud peale pimeduse midagi, vaid kuulsin inimesi siia poole tulemas ja nende hääli.

Tunnetasin enda all, külma kivi. Midagi rasket enda jalgade ja käte küljes. Avasin silmad raskelt ning esimese asjana nägini kivi lage.

Tõusin kähku istukile. Olin aheldatud. Sammud tulid siia poole ja avati rauast uks.

“Noh sa oled elus?” naeratas mees rõvedalt. Ta haaras mu käsivarrest ja tõmbas püsti. “Lahme aeg on sind hukata.”

“Hukata? Ma ei teinud midagi halba!”

“Sa tapsid kümneid õpilasi, ühe deemoni ja ühe teadmata liigi. Tahad öelda, et see pole kuritegu?”

“Ma ei teinud seda! Sebastian tegi, tema muutis mu näljaseks, tema kattis kinni selle pannes mind uskuma, et deemon on inimene!”

“Jaja siis tuli välja, et sa oled printsess. Seda räägivad nad kõik meil siin.” ennem kui sain midagi lausuda puutus mees mu pead ning ma ei saanud rääkida.

“Ka sulle pean loitsu peale panema, et sa ei räägiks nii palju.”

Ta lükkas mind ruumist välja suure ukse poole.

“Ole õnnelik, et see Inimeste maailmas kinni lapiti.”

Suured uksed avanesid ja koheselt hakkasid mu poole lendama kivid. Mind lükati edasi võllapuu juurde, mille all asetses veel süütamata lõke.

Kivid tabasid mind pähe ja vastu külgi, nii mõnigi lendas näkku.

Ülesse võllapuule jõudes pani mulle nöörkaela ning küsiti kas ma tahan, midagi veel öelda. Kuid mees, kes mind siia tõi ei võtnud loitsu maha.

“Hukkata! Hukkata! Hukkata!” karjus rahvas kooris mu ees. Neid oli siin nii palju, et arvatavasti oli kogu linn vaatamas minu surma.

Kuid ma ei teinud ju midagi! Pisar voolas mööda mu põske alla, mis panni rahva veel rohkem kibe minu poole viskama.

“Tundub, et sul pole enda kaitseks midagi öelda,” ütles ta kätt kangile pannes, mis kukutab mu läbi põranda ja mu ülesse poob.

Viisin pilgu kaugusesse, vaatades tõusvaid päikesekiiri.

“Oodake!” kõlas möire üle kogu selle möllu, vaigistades kõiki. Kuid minu pisarad hakkasid jooksma ojadena, teades kellele see hääl kuulus.

Varsti ilmus välja rahva seest blond tüdruk. Elenora. Mu põlved värisesid. Kõik sosistasid. Tema oli ju deemon, kes suri, kuid siin ta seisab. Meie ees.

“Kuidas te saate teda hukata, kui ma olen elus!”

Edmund tuli kiirete sammudega trepist ülesse ja eemaldas paela mu kaelast. Toetades mind. Ta purustas ahelad ja mu käed leidsid tee ümber ta kaela. Ta tuli. Nagu ennustus oli ennustanud.

“Kõik on korras,” sosistas ta mimd hoides.

“Kuidas? See pole võimalik! Ma nägin, et te olite surnud!”

“Kui ma oleks surnud poleks ma praegu siin!”

“Tsh pole vahet. Ta tappis teise olendi ja teda tuleb karistada!”

Elenora pöördus rahva poole, “Kas te tahate teda karistada selle eest, et ta hävitada ühe Varjudest, et mind kaitsta?”

“Millest sa räägid plika?” küsis hukkaja.

“See olend, kelle te leidsite oli Vari, kes selle kõik tegi, et mis siin praegu juhtus juhtuks! Ta üritas hävitada printsessi Zadelinat, kelle ema pani ta magama miljardiks aastaks!”

“Kuidas sina sellest tead!”

Neid segas vali linnu häälitsus. Vaatasime kõik päikese poole, kus hakkas tuli liikuma ja see tõusis lendu. Fööniks karjusid kõik segamini.

Edmund vaatas mind. ”Nüüd läheb ka su lõhn sinu iluga kokku,” ütles ta mind nuusutades.

Elenora kasutas võimalust. “Suudlus armsamailt, suudlus plaanijalt, inimhing kallimalt, loojub kuniks tõuseb, ta taas ärkab, su vabaks päästab” Azalea Del Blacke on kadunud printsess Zadelina Del Fenice. Esimene allmaailmas valitsenud deemoni liik Ksir!“