Deemon

XII

"Kuid sa pead endale ka kaaslase leidma, pole vahet kas ta on meie koolist või keegi keda sa tead väljastpoolt kooli," seletas Elenora mulle, samal ajal meie laudade poole sikutades, mis asusid jällegi viimases reas.

"Miks sa Sebastiani ei kutsu?" tuli talle mõtte.

"Mitte kui mingil juhul," ütlesin kohe ära.

"Hästi, las ma siis mõtlen keda sa veel võiksid kutsuda," jäi tüdruk sellega mõttesse, hakates samal ajal mingeid nimesid paberile kritseldama ning tunni kell helises.

Otsisin välja geograafia asjad kotist ja telefoni, milles tunni aeg olla. Kuuekümnendates õpetaja kõndist klassi uksest peale natukest aega sisse ja alustas tunniga ning mina telefonis olemist. Kuusteist protsenti oli mul veel ainult tunni lõpuks alles. See on see kui telefoni õhtul laadima ei pane ja laadijat kaasa ei võta. Kuid suva sellest, ega mu telefon pole eluliselt tähtis mulle nagu nii.

Tundi lõpetav kell helises ja kõik panid asjad kokku, liikudes järgmisesse klassi ruumi, mina nende seas. Ka järgmise tunnid läksid tavaliselt, mitte midagi huvitavat ei juhtunud. Koolipäeva lõpus enda õpikuid ja vihikuid kappi pannes, nõjatus keegi vastu kappi. Panin enda kapi kinni ja vaatasin Sebastianile otsa.

"Kuidas siis läheb kah?" uuris ta esimese asjana.

"Pole sinu asi," vastasin tast mööda minnes, välja jõudes jooksis ta mulle järgi ja üks kamp seisis kooli väravate ees, seal oli ka minu klassi õpilased koos Siljaan ning Elenoraga.

"Mis toimub?" küsisin kahtlustavalt.

"No kuna ball on juba kuu pärast peame leidma sulle sobiva kaaslase," siristas Elenora.

"Ja sa arvad, et ta on hea kandidaat?" näitasin näpuga üle õla Sebastiani peale.

"Mis mul viga on?" uuris Sebastian

"Ei midagi, lihtsalt pole minu maitse," vastasin.

"Sa ei teagi mind."

"Ahah."

"Kuid kas sa Azalea Blacke tuleksid mulle balli kaaslaseks?" küsis ta ning teised hakkasid kooris lausuma, "Ütle jah, ütle jah!"

Avasin suu, et öelda ei, kui üks hääl mulle käratas. "AZALEA DEL BLACKE!"

Just kui ennast ümber pöörasin jäi Edmund mu ees seisma ja haaras mu küünarnukist. "Miks sa oma telefonile ei vasta?"

"Aku sai tühjaks vist," podisesin talle.

"See ei õigusta seda, et sa meie kohtingule hiljaks jääd! Veedad aega siin teise poisiga? Kas ma polnud piisav eile õhtul?" ütles ta kõvasti, et teised seda kuuleksid. Enne kui sain vastata, viis ta oma pilgu Sebastianile, kes meid jälgis.

"Ma juba ütlesin sulle, et hoia Azaleast eemale. Ta on minu," urises ta veel ennem ning vedas mind sealt minema. Teised õpilased tegid meile tee vabaks.

"Kuhu me läheme?" küsisin.

"Kohtingule millele sa hiljaks jäid ja õhtul olgu mulle see tasutud!" käratas ta mulle. Kuulsin teisi oma vahel sosistamas, "Kas see on ta poiss?", "Vist ja", "Ta on nii nummi." "Mida ta eilse õhtu all mõtles?" küsis üks teiselt. "Sa ei taha seda teada," vastas too ning kolmas segas koheselt vahele, "Eks nad olid vahekorras!"

Kui me olime nende silmade alt väljas, lasi Edmund mu käe lahti. “Päästmise eest teed mulle pitsa välja," haigutas ta.

"Ma ei vajanud päästmist!" vingusin talle vastu.

"Oh kas tõesti?"

"Jah! Nüüd sa pead selle, eest jõuluballile tulema!"

"Ei mingil juhul," vaidles ta vastu.

"No ise tekitasid endale selle, kuid ma lähen siis Sebastianiga," laususin.

"Hästi, ma tulen. Ära ainult temaga mine." oigas ta.

“Lubad, et tuled?” küsisin üle.

“Ja jah.”

“Kuule Ed?”

“Mis on?” küsis ta vastu.

“MIDA SA ENDA ARUST SEAL KOOLI EES ÜTLESID! MIS MÕTTES EILE ÖÖ EI OLNUD PIISAV!” räuskasin valjusti üle tänava, saades paljude tähelepanu.

“Võta vaiksemalt,” ütles ta oma kätt mu suule toppides, kuid millese koheselt hambad sisse lõin, katkestades ta lauset. “Nii on lihtsam, et sind see kahtlane Seb- Aiaiaiaia!”

Ta tõmbas käe ära ja raputas seda, minult kurje pilke saades.

“Mind ei huvita! Küll ta mind rahule jätab!,” urisesin hakkades edasi liikuma.