“Kas sa usud ka ennast?” küsis ta mulle järgi joostes.
“Vägagi!” nähvasin vastu.
“Siis ta peaks olema sind praeguseks ju rahule jätnud,” ütles ta. Vihjates sellega, et ma ei saa hakkama.
“Sa oled kuradi idikas!”
“Ja sina oled sõnakuulmatu eit!”
“Mina ja eit?” küsisin uskumatult. “Ma suudan elada kauem, kui ükski inimene siin maa peal seega ära võrdle mind nendega!”
“Ja sina ära võrdle mind nende idiootidega!”
“Mh,” vastasin talle ainult vihaselt ja teatasin, “Ma lähen koju ära!”
Hakkades kodu poole minema, haaras Edmund mu käest ning vaatas mind tüdinenud näoga.
“Mitte ennem, kui ma olen enda pitsa saanud,” ja sellega sikutas noormees mind Z- Pitsa Kioski juurde.
“Sina enda pitsaga,” podisesin enda ette.
“Ja ärme sinust räägi. Tundub, et sa sõid kõik eilsed pitsad ära,” ütles ta oma pilku mulle viies.
“Ning mis siis?” küsisin jälle kurjalt.
“Ei midagi, jahtu maha kuum raud,” vastas Edmund lihtsalt selle peale.
“Jahtu ise maha,” laususin nii, et ainult tema kuuleks.
“Tere mida ma teile pakkuda saan?” küsis müüja naeratades.
“Kaks juustupitsat, siin,” ütles Edmund ning see järel viitas mulle, “Tema maksab. On mulle võlgu.”
Müüja näol oli imelik naeratus, mis segunes uskumatusega.
Võtsin koolikotist rahakoti ja maksin pitsade eest. Seejärel kõndisin Edmundi sabas akna all oleva lauani, kuhu ma istusime.
Peale kümmet minutit saabus pitsa. Millest üks pandi mulle ja teine mu vastas istuvale noormehele.
“Söö nüüd, ma tean, et sa ainult toidudki pitsast nagu nii,” ütles ta ning hakkas sööma.
Sõime vaikuses jälgides mööda minevaid inimesi. Eriti neid suuri noorte kampasid, kus on umbes kakskümmend meid koos ja hooplevad erinevate asjade üle või siis neid gruppe kus on neli kuni viis poissi ja üks tüdruk. Selle jaoks on üks sõna. Imelik.
“Õh ma olen nii täis,” oigasin vaikselt ennast sirutades, kui olin pitsa söömise lõpetanud.
“Ja kuhu siis kolm pitsat sa eile panid?”
“Ma näksisin neid öö otsa!”
“Pshh,” üritas ta naeru tagasi hoida.
“Ära naera.”
“Kuidas preili soovib,” kummardas ta nii palju, kui laua ääres sai. Kuid tänu sellele saime jälle soovimatut tähelepanu.
“Lõpeta nüüd,” sosistasin.
“Hästi hästi,” vastas ka tema sirutades, “Miljardiball toimub kahe nädala pärast.”
“Okei- oota. Kahe nädala pärast?” olin üllatunud.
“Mhm, vaata välja, kuu ajapärast on jõulud, kuid lund ei ole ikka maas ning väljas on piisavalt soe, et käija väljas suviselt.”
“Tõsi, kuid me ei saa panna taevast lund alla sadama.”
“Aus.”
“Mhm.” Meie vahel valitses vaikus. Tagataustaks teiste klientide rääkimine ja muusika.
“Emps käskis edasi öelda, et päev ennem balli tule meie juurde, te lähete tüdrukute asju tegema.”
“Tüdrukute asju?” küsisin.
“Jah, arvatavasti meik, küüned, juuksed. Noh tavalised tüdrukute asjad,” vastas.
“Ah ah.” Ma polnud kindel, kas mulle see eriti meeldib.
“Millal sul see “Ball” on?”, küsis Edmund.
“Täpselt kuu aja pärast.”
“Kas kroonitakse kuningas ja kuninganna ka?”
“Uh ma arvan?”
“Sa arvad?” küsis ta vastu.
“Ma sain alles ballist täna teada. Pidin nõustuma, kuna Elenora poleks mind kuu aega rahule jätnud ja peale pidu ka veel,” ladusin kõik ausalt välja.
“Aww, ta on üks su inim sõpradest?” uuris Edmund.
“Jah, väga tore tüdruk!” sain uhkusega öelda.
Kuid oleks ma vaid teadnud, et see juhtub.
“Mul on tõsiselt hea meel, et sa klassikaaslastega läbi saad,” naeratas ta.
“Kuid tänu sinule pean homme hakkama seletusi andma SINU kohta!” oigasin jälle pead lauale pannes.
“Siis ütle, et olen su poiss- sõber ning balli kaaslane,” vastas ta lihtsalt selle peale.
“Ei tea, millal me tuttavaks saime ja käima hakkasime?”
“Tuttavaks saime siin ja peale seda hakkasime koos aega veetma ning meie esimene kohting oli öösel rannas ning ära unusta lisada, et ma olen voodis metsik.”
“Tuttavaks saime siin ja peale seda hakkasime koos aega veetma ning meie esimene kohting oli öösel rannas ning ei tohi unustada mainida, et sa oled metsik voodis,” kordasin järgi, alles lõpetades aimades, mida ma ütlesin.
“Sa oled lihtsalt uskumatu!” karjatasin vaikselt, pead uuesti hooga lauale kolksatades, kuid noormees ainult naeris selle peale.
YOU ARE READING
Deemon
Fantasy„Ära tunne, ära tunne, lihtsalt ära tunne!" karjusin enda mõtetes. Avasin vaikselt silmad ja nägin ainult verd, terve kooli koridori seinad olid punaseks värvitud. Miks ma pean seda tundma? Miks ma ei võiks olla üks tavaline tüdruk? Mu põlved hakkas...