Deemon

X

Põõsast ilmus välja väike must kass, kes maha istus ja oma käppa lakkuma hakkas.

"Ainult kass," podisesin ja võtsin maast kasti ning liikusin Edmundi poole.

"Kus sa olid?" sisistas teine mulle, mu käest haarades ning maja poole sikutas. "Kui emps oleks teada saanud, et sa kuskile ilma minuta läksid oleks mul munad maha võetud!"

"Kuid ta ei tea," kehitasin õlgu, "Kui sina aitad mul asju koju viia või saab su emps teada."

"Sa ei julgeks," kissitas ta silmi.

"Tahad näha?" naeratasin võidukalt, kuna teadsin, et tal ei jää muud üle.

"Fine!"nähvas ta mulle inglise keeles.

"Aww, ära ole kuri Ed," narrisin teda.

"Siiani ei mõista, miks ma su sõber olen," hädaldas ta oma ette, kuid tegi kindlaks, et ma kuuleks seda.

"Ega mina polnud see, kes sõbraga minema läks."

"Mul oli vaja minna," torises Edmund vastu.

"Oh te olete olete tagasi! See on tore!" lõi Magdalena käsi kokku. "Ma sain kleidi ka just täielikult valmis. Edmund aitab sul selle koju viia!" Naine keeras otsa ning kadus tuppa, olles kohe tagasi suure kottiga, kus kleit sees on, kuid asetas selle põrandale. "Ei ei, kleit jääb siia, sa sellega otse inimeste maailmast siia ikka ei saa tulla."

"Tõsi, kas ma pean ikkagi Azalea koju saatma? Või võin koju jääda ja sõpradega välja minna?" kiusas poiss minu juures oma ema.

Naine saatis talle koheselt pilgu ja urises," Kas sa tahad surma saada poiss?"

"M- mida ma v-valetasi ü- ütlesin?" kogeles poiss ise mu taha pugedes. Magdalena kissitas silmi ja poiss vedas mu aiast välja ning hõikas empsile, et läheme juba.

"Tagasi läheme rongiga," teatasin ma natukese ajapärast.

"Sa teed seda meelega eks?" oigas ta juukseid sasides.

"Üldsegi mitte," naeratasin talle.

"Ja jah, see naeratus ütleb juba kõik ära," muigas ta vastu ja lasi mind rongijaama ees uksest ennem sisse.

"Oh oh , mis härras mees meil siin on?" kiusasin noormeest.

"Ära liiga palju ka unista, emps jälgib meid kaugemalt." Tahtsin hakkada ümber pöörama, et vaadata, kas Edmund räägib tõtt, kuid ta pani kiiresti, käe mu õlgade, et mind takistada.

"Ära vaata," sosistas ta mulle kõrva. Poisi kuum hingeõhk tekkidas kõditava tunde kõrvas ja külmavärinad jooksid mööda mu selga alla.

"Jätta!" astusin poisi haardest välja.

"Hm, ma lähen ostan rongi piletid," ütles ta ennem, kui minema kõndis.

"Uh jobu raisk," podisesin enda ette kõrva vastu enda õlga nühkides, et imelik tunne sealt ära saada.

"Enda ette rääkimist peatakse hulluse märgiks," kõlas hääl mu selja tagant. Keerasin ennast ümber ning mu silme ees seisin Sebastian.

"Mida sa tahad?" küsisin talt.

"Ei midagi, ma olen teel qInimeste maailma. Tüdrukud ei tohiks üksi ringi liikuda, kes teab mis võib juhtuda. Lähme koos?" küsis ta mulle naeratades.

Just kui hakkasin vastama ilmus Edmund välja ei kuskilt, "Ma saadan ta ise tagasi, sa võid nüüd minema minna. Az lähme, rong peaks varsti tulema." Ning sellega sikutas ta mu Sebastiani juurest minema.

"Ed, mis sul hakkas?" küsisin samal ajal sikutas ta mu pinkide juurde.

"Ei midagi, ta lihtsalt tundub kahtlane," vastas ta mulle, ikka veel küünarnukist kinni hoides.

"Sulle tunduvad kõik kahtlased, keda sa ei tea."

"Jah, sest sa ei saa kedagi nii sama usaldada."

"Hm!" keerasin enda näo teisele poole, temast eemale.

"Az kas sa oled kuri?" küsis ta.

"Las ma kannan seda kasti ise," ta sirutas, et seda võtta, kuid mu kurgust pääses välja urin.

"Vabandust, kuid ma saan ise sellega hakkama," vabandasin urisemise pärast, kuid sisimas teadsin, et mul pole vaja vabandada, sest siin neis raamatutes on mingi tõde. Ma ei tea, milline täpselt aga midagi siin on.

"Hästi, kuidas ma saan teha nii, et sa mu peale kuri ei oleks?"

"Ostad kaks suurt juustu pitsat ja Coca ning me oleme tasa."

"Jeesus tüdruk kuhu sa selle kõik paned? Aa oota ma juba tean. Su rinnad on suuremaks läinud!" viimase osa ta ütles ta valju häälega, mille peale paljud oma pea siia poole keerasid ja itsitasid. Virutasin Edmundile jalaga vastu tema oma ega hoidnud tagasi.

"Sa oled ka suuremaks läinud aga kahjuks pole sa üldsegi osav," ütlesin piisavalt kõvasti, et kindlasti kõik kuuleksid. Nende itsitamine muutus valjemaks.

"Sa väike," vandus ta oma ette.

"Mis? Kas sul on väikseks tagasi läinud? Me peale vist lahku minema" tegin ehmunud näo pähe. Üks noorte kamp hakkas naerma, kuid Edmundile see ei meeldinud.

"Las ma sulle, kes siin lahku läheb!" ühe hetkega oli ta mu ees ja surus oma huuled minu omadele, ühe käega mu kukalt hoides. Mu aju jooksis kokku. Keha läbistasid mõnusad elektrilöögid. Ma ei teadnud mida teha, kuniks see sama kamp vilistama hakkas, tõmbusin järsku tagasi, mu nägu katis puhas uskumatus. Ta vaatas mulle silma just, kui üritades midagi välja lugeda.

Just siis kui ta avas suu, et midagi öelda jäi rong meie ette seisma. Keegi tõukas mind ja ma maandusin Edmundi käte vahele. Tundus, et ta suutis kiiremini taastuda, kui mina ning juhatas mind rongi taha otsa istuma ning ise istus minu kõrvale. Tagasi sõites kuni minu koduni olime täiesti vait, mu huultel ikka veel elektriline tunne. Kumbi meist ei teadnud, mida öelda ja kodu uksele jõudes.

"Ole ettevaatlik," ütleb ta ennem ära minemist. Ta seisatab veel korra, kuid raputab pead ja läheb minema. Avan vaikselt ukse ning sammun magamistuppa. Korora magab voodis ja ei tee minust väljagi. Asetan kasti lauale ja võtan kätte raamatu, mis asetses kõige peale. Raamatukaant kaunistasid sõna "Storia" kuldse punaka läikega.