Deemon

XV

“No ma ei teadnud, kas see ikka oled sina seega ma ei saanud sind lihtsalt sinu koju viia,” ütles Edmund mulle.

Uksele kõlas koputus.

“Sisse!” hõikas noormees ning uksest tormas koheselt sisse Elerona ja Siljaana tema järel.

“Kas sinuga on kõik korras?” võttis blond tüdruk mu käe ja vaatas kutsika silmadega otsa.

“Jah, olen lihtsalt väsinud. Ma ei saanud eile palju magada,” vastasin naeratades.

“Oh~” muutusid mõlemad neiud näost punaseks.

“Kallis see, et ma osav olen ei tähenda, et pead teistega seda jagama,” naeratas ta ja pilgutas lustakalt silma.

“Jäta juba!” oigasin piinlikkusest, “Ma ei saanud magada kuna lugesin raamatut ning sellel ei ole sinuga mitte mingit pistmist!”

“Jumal tänatud,” pomises Siljaana vaikselt. Kuid minult ja Edmundilt korraga pilgu saades muutus ta näost peet punaseks, mille peale noormees minu kõrval naeratas talle kurja kuulutavalt.

“Um, Elenora lähme, et Azalea saaks puhata,” pani ta jooksuga uksest välja peale seda.

“Ah õigus jah, sa pead puhkama ja kui oled piisavalt puhanud tuled kooli tagasi. Tsau!” lehvitas tüdruk mulle välja minnes ning hakkas Seljaanat otsima.

“Kas viime su koju tagasi nüüd?” küsis poiss.

“Kuid mu kooli asjad?”

“Juba ammu siin.”

“Ahah.”

Viskasin endalt tekki pealt ja panin voodi kõrval olevad jalatsid jalga. Edmund andis mulle mu telefoni ning viskas minu koolikoti üle oma õla, kui püsti tõusin, võttis ta mu sülle.

“Ma saan ise ka kõndida,” üritasin tal sülest ära saada.

“Alles sa minestasid seega ole kuss ja pane oma käed ümber mu kaela, et sa maha ei kukuks,” ütles ta ukse poole liikudes.

Panin käed ümber ta kaela, kuid seda vastumeelselt ja andsin ka talle sellest märku, kui poiss ei teinud sellest väljagi.

Olles kaks korrust alla jõudnud, helises vahetunni kell ja koridorid täitusid õpilastega ainult paari sekundiga. Paljud vaatasid meid imelikult, kuid tegelesid enda asjadega edasi.

“Uskumatu, et sa sellises koolis käid,” ütles Edmund mulle kui välja jõudsime ja viis mu koju.

Kaks nädalat liikusid päris kiiresti, peale seda, kui Edmund mu koju viis puhkasin päeva ja üle järgmine päev läksin kooli. Mu klassikaaslased vabandasid arvates, et ma nende pärast minestasin, kuid tegin selgeks, et see polnud nende süü.

Täna lähen tagasi Deemonite maailma, kuna homme toimub Miljardi Ball. Otsustasin minna rongiga sinna ning selleks pidin võtma kaasa dokumendi, mis tõestab, et ma olen sealt pärit. Tava inimesed siiski ju ei tohi allmaailma minna.

Rongilt maha tulles tervitas mind jälle õrn punakas kuma. Kõndisin kiirustavade deemonite vahelt läbi, kes olid balliga nii kord hõivatud, et ei märganud midagi.

Küll naised läksid kleitide ja mehed ülikondade järgi. Mõned tulid salongidest välja osad ostsid oma riietusele ehteid juurde.

Varsti paistsid vastu tuttav aiavärav. Avasin selle ning sulgesin peale aeda astumist. Sammusin eesukseni ja koputasin sellele.

Edmund avas ukse ja lasi mind sisse. Ta ema, Magdalena ajas oma tütreid taga, et neile kleite selga proovida, kuid nood ei tahtnud seda teha.

“Oled näljane?” küsis Edmund.

“Mitte eriti,” vastasin.

“Okei. Sa võid magama ära minna, te peate vara ärkama. Me empsiga lähme ka kohe peale seda, kui aitan tal marakrattidele kleite selga proovida ja neid siis magama panna.”

“Hästi.” ütlesin lihtsalt ning läksin ülemisele korrusele ja sealt edasi oma tuppa, mis oli vasakul koridori lõpus. Voodisse pikali visates sulgesin koheselt silmad ning kuulatasin all korruselt tulevat jooksmist ja rääkimist.

Edmundi väikesed õed on alati sõnakuulmatud olnud. Neil on valik kuulmine, kuulevad mida tahavad ja ei kuule mida ei taha.

Turtsatasin selle peale, teades, et inimeste maailmas on vanadel inimestel nii. Kuid siin on rahulikum olla. Saad kõndida vabalt oma tiibade, saba ja sarvedega, ilma, et keegi hakkaks karjuma.

Keerasin ennast kõhuli ja vaikselt lasin ilmuda enda kolme meetrisel sabal, viie meetristel tiibadel ja kolmekümne sentimeetristel sarvedel. Ringutasin ja vaikselt suundusin unedemaale.