Deemon

XVI

“Laske ta lahti! Ärge tehke talle haiget!” karjus naine, üritades välja rabeleda meeste vahelt, kes teda kinni hoidsid. Ta taevasinised silmad pisaraid jooksmas, süsimustad juuksed sassis.

Keegi astus mu ette, viisin oma pilgu talle. Mees. Hirmu äratav. Ta tõstis oma käe, kus asetses mõõk ja lõi seda minu poole samal ajal, kui naine karjus täiest kõrist,”EI!”

Avasin silmad ja tõusin järsku istukile. Süda lööke vahele jätmas. See kõik tundus nii reaalne. Nii ehtne. Mu silmad täitusid pisaratega, keha värises hirmust teadmata põhjusel.

Peale paarikümmend minutit suutsin uuesti pikali olla ning magama jääda.

Järgmise korra ärkasin Magdalena äratamise peale. Kell näitas täpselt kaheksa hommikul. Tulin voodist välja ja võtsin kuuma dušši. Peale seda sõin hommikust jälgides tüdrukuid, kes mõnegi lolluse välja mõtlesid ning selle ellu viisid.

Peagi lahkusime majast jättes maha ainult Edmundi. Aeg läks mööda nii aeglaselt. Kõigepealt läksime maniküüri ja lasime oma küüned ära teha, siis meik ning lõpuks juuksur, kus lasin endale ainult lokid teha.

Diivanil istudes ja peeglisse vaatades märkasin, et mu juuksed on kuidagi tumedamaks läinud, enam pole seda lill sinakat läiget ja mu mere rohelised silmad on segunenud sinaka tooniga.

Võib-olla muutub see ärevusest, mis mul natuke sees on? Mõtlesin enda ette. Peale paari tundi said ka teised valmis ning läksime tagasi koju.

Kuus deemoni plikat lollitamas ja naermas. Nad võiksid olla printsessid, kuid nende käitumine jätab ainult soovida.

Peagi jõudsime tagasi majja ning diivanil istus Edmund, kes telekat vaatas ning siia vaatades küsis mult, “Kas sa lasid oma juukseid värvida?”

“Ei,” vastasin ning läksin ülesse oma tuppa. Peagi kuulsin ka teisi oma tuppa minemas ilmselt, et ka riietuda.

Tuppa astudes märkasin voodil lebavad Magdalena tehtud kleiti ning selle kõrval oli kaks karpi. Avasin esimese ja selles olid mustad kontsakingad. Teises sinised kõrvarõngad linnu kujuga ja samasugune kaelakee ning sinise kiviga sõrmus.

Võtsin riided ära ja panin kleidi selga jälle sellega natuke pusides, kuna viimane kord mu rindade suurus muutus on kleit pingul ja natuke liiga esil minu meeldimise jaoks.

Peale seda kanin kingad jalga. Võtsin ehete karbi ja kõndisin peegli ette asetades selle lauale. Ettevaatlikult tõstsin kee ülesse ja panin kaela. See järel lisasin kõrvarõngad ja sõrmuse.

Vaatades viimast korda peeglisse lahkusin toast, et teisi all korrusel oodata. Kui hakkasin trepist alla sammuma nägin Edmundit mustas ülikonnas vastu seina toetamas andes märku, et ta ei taha tulla.

Mind kuuldes vaatas ta siia, “Mulle tõesti tundub, et sa oled juukseid värvinud.”

“Kuid ei ole.”

“Ja su silmad on sinakad,” ütles ta mulle lähemale astudes.

“Kindlasti ärevusest,” vastasin.

“Võib-olla.”

“Oh te olete ka valmis,” naeratas trepist alla tulev naine ja tüdrukud tema järel.

“Emps ma tahan koju jääda!” vingus Edmund, kuid ta ema haaras tal kõrvast.

“Sa proovi ainult poisi jupp,” ning vedas noormehe uksest välja, meie talle järgnes.

Värava ees ootas suur tõll nelja musta hobusega. Istusime kõik tõlda ja juht andis hobustele käsu liikuma hakata.

Tüdrukud siristasid lõputult, kui palju neil hakkab seal lõbus olema. Sõit kestis pea tund aega ennem, kui lossi alasse hakkasime jõudma. Aknast oli näha sadu tõlde meie järel veel tulemas.

Lossi ees lasti meil maha minna, ning tõld sõitis ise edasi. Kõndisime treppidest ülesse ning sisenesime galeriisse, mille kõige otsas olid suured uksed. Valvurid avasid need lastes meid suurde saali, mida täitsid juba tubanded deemonid.

Saali seina ääres asetsesid pikad lauad koos toiduga. Kelnerid käisid ringi pakkudes juua, millest ma ka ühe võtsin.

Saali kõige eesotsas olid troonid. Üks kuningale ja teine kuningannale.

“You Azalea!” hõikas juba teada olev deemon.

“Mis on?” küsisin Sebastianilt, kes siia poole trügis.

“Kas sa ei võtnudgi oma poiss sõpra kaasa?”uuris ta. Vaatasin ringi ja pidin tõdema, kuid siis surus Sebastian oma huuled minu suule. Tõmbusin järsku tagasi.