Deemon

XVII

“Mida sa enda arust teed?” küsisin, talle vastu põske lüües.

“Tibuke ole nüüd. Sa ei saa meid enam kauem peidus hoida,” naeratas ta sirutades käe välja, et minu oma haarata.

Tagasi astudes põrkasin vastu kellegi rinda ja üks käsi läks kaitsvalt ümber mu piha.

“Mida sa enda arust teed?” küsis Edmund urisedes.

“Ole nüüd. Sa võid teda minuga ju jagada.”

“Üle minu laiba.”

“Tore, ma lootsingi, et sa seda ütled,” urises ka Sebastian.

“Mida sa Azalealst tahad?”

“Ta on tore tüdruk seega tahan teda endale.”

“Hah hoia oma valed endale. Mida sa tegelikult tahad? Ma tean, et see pole hea asi,” naeris Edmund külmalt.

“Tundub, et sa märkasid,” naeratas ka tema,” Pean tõdema, et alguses tahtsin teda tappa, kuid nüüd tahan teda endale. Mitu korda ma pean seda ütlema?”

Justkui Edmund hakkas vastama tuli kuningas ja kuninganna troonile, “Tere tulemast Miljardi Ballile, kus me täna tähistame, et meie maailm on siin ilmas olnud miljard aastat. Eriti tahaksin tänada oma naist, kes on pööranud tähelepanu paljudele asjadele ning sellega oleme saanud seda Maailma paremaks muuta. Nautige seda õhtut!”

“Pidu hakkab, seega ma lahkun teie seltskonnast,” lausus Sebastian ja kõndis minema.

“Lase oma deemon valla,” ütles Edmund mulle ning alles siis märkasin, et kõik teised on seda teinud ka eemale kõndiv Sebastian. Lasin oma tiivad, saba ja sarved välja.

“Kuhu sa enda arust kadusid?” küsisin noormehelt, kes mu nüüd lahti.

“Läksin korra emale appi,” vastas ta. “Kas sa nüüd usud, et see Sebastiani tüüp pole hea. Ta siiski tahtis sind tappa?”

“Ja siis? Ega ma ei taha temaga nagu nii tegemist teha,” vastasin selle peale.

“Ma pean veel midagi tegema.”

“Mida?” küsisin ja järgmisel hetkel olid tema huuled minu omadel.

“M-m-m-mida s-s-sa e-e-e-enda a-a-arust t-t-t-t-teed?” kogelesin teda eemale lükkades ja kätt suule pannes, tundes kuidas mu nägu õhkab. Tänasin paganat, et mul meik peal on.

“Mulle ei meeldinud, et ta huuled puutusid midagi, mis kuulub mulle,” lükkas ta mu vastu seina. Vari meid varjamas.

“M-m-mida s-s-sa a-a-a-ajad?” üritasin tema ja seina vahelt minema lipsata. Kuid poiss asetas käed kummalegi poole käsivartele ja ühe põlve pani mu jalge vahele.

“Azalea,” ohkas ta pannes oma huuled mu kaelale, tekitades kananaha ja küsis,” Kas sa pole ikka veel aru saanud, et sa meeldid mulle?”

Mu silmad avanesid šhokist. Mida?

“Sa oled mulle meeldinud juba väiksest saadik, kui me kolme aastaselt kohtusime. Sa võib olla ei mäleta, kui mina mäletan. Sa kandsid roosat kleiti, juuksed olid puhutud ja su vanemad tulid meie majja, kuna meie omad teadsid üksteist. Sa olid arg ja hoidsid kord issi taha peitu ja siis emme. Nii armas,” sosistas ta vastu mu nahka jätes mõnda kohta mõne suudluse.

“Ära,” ütlesin vaikselt, teades kuhu ta jõuab.

“Ja siis me lubasime üksteisele, et abiellume, kui suureks saame.”

“Ei,” sosistasin.

“Kuid peale paari aastat, kui me pidime oma vanematele ütlema tulid Varjud ja viisid nad minema.”

Pisarad hakkasid mu silmist jooksma.

“Ning peale paari päeva sa ütlesid, et meie vahel on kõik läbi. Sa tahtsid oma vanemaid tagasi. Arvasid, et meie lubadus oli miski, mis nad minema viis ja aastad hiljem sulgesid kõik, mis selle lubaduse kohta käis.”

Mu huultelt pääsesid välja nuksed. Mälestused ning tunded, mis olin sulgenud tulid tagasi. Edmund tõstis oma pea, pühkis mu pisarad ja kallistas mind.

“Tule lähme koju,” ütles ta vaikselt ja juhatas mind siit ballilt ära. Ustest välja jõudes ootas lossi ees juba tõll meid.

Koju sõit oli vaikne, kuid ta hoidis mu kätt kogu see aeg.

***
“Lubad, et me abiellule kunagi?” küsisin poisilt oma eest, kes mulle ühe sõrmuse andis.

“Muidugi!” naeratas ta naeratust, kus puudusid paar hammast.
***

Mul on see sõrmus veel alles, kuid see on vanas kodus ning läheb ikka veel sõrme. Koju jõudes aitas ta mind tõllast välja ja viis mu oma tuppa.

Edmund võttis mult kingad jalast ja ehted ära. Vaatas mulle otsa ning suudles mu otsaesist. Mu kõhus lendlesid liblikad ning tervet keha täitis imelik surin.

Ta lükkas mu kleidi paelad mu õlgadelt maha ning kleit kukkus jättes mind ainult mu aluspesusse.

Ta asetas ühe käe mu põsele samal ajal, kui tõmbas teise käega mind lähemale. Asetasin oma käe tema omale ning pisar voolas mu silmist, kui ta suudles mind ja rinnahoidja tagant avas.

Ma lõpuks taipasin, kui loll ma olin väiksena. Pole tema süü, et mu vanemad kadusid ning meie lahkuminek ei saanud ka neid tagasi tuua.

Kuid see lubadus on siiani olemas ja see kehtib ikka veel...