Deemon

IX-(VIII)

"Oh, mu pagan," viis ta käed näo ette, "See sobib nagu see olekski see sulle tehtud." Ja siis ta naeratas, "ning tegelikult see ongi sulle tehtud. Hmm..." vajus ta mõttesse mind vaadates ja tuli järsku minu juurde. "Talje ümber on see natuke suur. Ma teen selle korda. Mine veeda nii kaua aega, sellega ei lähe kaua."

"Hästi ja aitäh selle suurepärase kleidi eest," vastasin naeratades.

"Pole midagi, mille ees tänada. Sulle teen riideid suurima hea meelega," säras ta.

Naeratus ikka veel mu huulilt lahkumata vahetasin riided ära ja läksin välja samal ajal, kui Magdalena hakkas kleiti natuke ümber tegema. Majast välja astudes, mängisid kuustüdrukut väljas ja mind nähes jooksis vanim minu poole.

"Edmund käskis öelda, et ta läks sõpradega välja ja keelas sul üksi välja minna," siristas Bryklyn.

"Aitäh tibuke, kui emme või venna küsivad, kus ma olen siis ütle, et olen ringi kõndimas," naeratan samal ajal silitades ta kohevaid juukseid.

Kes too noormees arvab, et on?

"Muidugi," vastas ta mulle ning kiirustas tagasi oma õdedega mängima. Naeratasin korraks rohkem, soovides, et ka mul oleks õdesid või vendi olnud.

Kõndisin aiaväravani ja avasin selle ning kontrollisin mitu korda, ennem lahkumist, et ma selle kindlalt sulgesin. Sammusin mööda kesklinna, saades paljusid pilke ja sosinaid, kuid ma ei teinud, neist välja. Vaid meenutasin, kui lõbus mul väiksena vanematega siin oli. Käisime zoodes ja sõime jäätist. Pärast seda läksime ujuma ning lõpuks kuskile sööma.

Varsti ilmus mul silme ette maja. Minu kodu. Oli. Vaadates on aru saada, et keegi ei ela enam siin. Rohi on aias pikk ja aknad tolmused. Maja värv maha koorumas, katuseplaadid varsti kahe korrusega majalt maha kukkumas. Lasin ennast kaitsebarjäärist sisse ja võtsin taskust võtme. Keerasin ukse lahti ning astusin sisse. Sees lõhnas kõik ikka koduselt, kuid samas ka tolmu ja niiskuse järgi. Astusin aeglaselt trepist üles meenutades sadu kordi, kui tahtsin pööningule pääseda, kuid seda ei lubatud.

Jõudes teisele korrusele viisin pilgu väiksele trepile, mis viis katuse alla. Vaikselt selle poole liikudes ei tundnud ma enam barjääri, mis seda kaitses. See läks vist mu vanematega kaasa, kuid nad tapeti. Pole ka ime, miks nii paljud siia tahtsid sisse saada. Lükkasin luugi lahti ja see maandus vaikse mütsu saatel maha, saates õhku tolmu pilve.

Pööningu põrandat katis pehme vaip, kuid seegi oli tolmune. Ringi vaadates märkasin paljusid raamatu riiuleid ja kaste, mis uppusid raamatutest. Lähemale minnes on näha, et kõik on vana aegsed. Mulle jääb silma üks puust kirst, mis asetseb pimedas nurgas.

Kui seal praegu luukere on, jooksen ma minema, mõtlesin enda ette. Laskusin põlvili ja avasin vaikselt kaane ning minu õnneks polnud seal kellegi jäänused, vaid raamatud ja paar märkmiku, minu ema nime tähtedega. S.S.

Võtsin selle ettevaatlikult kätte ja avasin suvalise koha pealt.

05. märts. 1993

Täna on mu tibukese sünnipäev, kes sai viieseks. Käisime kõik koos rannas, jalutamas, lõbustusparkides. Väikse deemon kohta on ta paras deemon. Tänu sellele ei saanud me veel inimeste maailma minna. Mu kullake, Azalea, oli alguses kurb, kuid siis ütles, et me lähme, kui ta on suureks kasvanud ja suudab oma võimeid kontrollida. Ma olen nii uhke ta üle, kuid kui ta vaid teaks tõde. Ma ei usu, et ta usaldaks meid siis enam, seega palvetan iga öö oma abikaasa, Connoriga.

Ei saaks teada mida? Ringles mu peas küsimus, kuid mind segas telefon, mis mu taskus hakkas helisema. Urgitsen selle välja ja vastan kõnele.

"Jaa?" küsin.

"Kus põrgu kohas sa oled!?" karjub Edmund mulle teiselt poolt telefoni kõrva, mis sunnib mind seda natuke kaugemale viima ja siis tagasi tooma.

"Täpselt seal ma olengi. Põrgus," muigasin.

"Ära naljatle sa! Emps tapab mu ära, kui sinuga midagi juhtub, eriti veel kui ta teada saab, et ma sinuga kaasa ei läinud," oli poiss ikka veel paanikas.

"Hästi," teesklesin kurba olemist," hakkan kohe tagasi tulema." Ning sellega panin kõne kinni.

Otsisin ruumist ühe suurema tühja pappkasti ja ladusin kõik asjad, mis kirstus on sinna sisse. Kasti võtsin kätte ja läksin alla esimesele korrusele. Maja ees panin kasti korraks trepile ja keerasin ukse lukku. Hakkasin kasti võtma, kui põõsas sahises natuke. Tõusin aeglaselt püsti ja vaatasin, kes seal on.