Electra lugu 2

Jalad alla!

Käis äratus ja näljane Danny tuli  minu voodisse ja hakkas nuuskima ja limpsima kuni ärkasin. Saatasin ta voodist maha ja jäin mõneks minutiks veel pikali. Ohkasin sügavalt. Olin lootnud, et eilne päev oli hoopis unenägu, kuid asjata. Koer andis endast uuesti märku ja olin sunnitud tõusma. Köögis panin koerale söögi ja vee ning otsin välja termose, et kohvi välja kaasa võtta. Kuni kohvi valmis, panin jalga soojad dressid ja pluusi. "Danny!" hüüdisn koera, "Tule õue!" Ajasin jope selga ja saapad jalga, panin koerale rihma kaela  ning haarasin termose ja väljusime. 

Väljas oli päikseline ilm, siiski oli päris päris krõbe. Jalutasime mereni ja tagasi. Rannas lasin koera natukeseks lahti. Võtsin hetke, et nautida seda vaikust  ja rahu, mis seal oli. Muremõtteid oli palju. Palju aega mul siiski polnud, varsti pidin linna asju ajama minema. Kutsisin Danny enda juurde tagasi ja hakkasime koju minema. Kodus sõin ja uurisin samalajal meile. Koristasin köögi, kui kell hakkas pool üheksa saama. Vahetasin dressid teksade vastu ja panin juuksed korralikult hobusesabasse. 

Haarasin kapilt oma asjad ja astusin välja. Takso juba seisis. Ütlesin koha ning seadsin end mugavamalt istuma. Autoraadiost käis hommukuprogramm, kus minu suureks üllatuseks räägiti minu klubist. Üks nendest, kes seal rääkis, oli klubis pidutsemas käinud ning kiits. Mul oli tõesti hea meel seda kuulda.  Kohale jõudes maksin ja väljusin. Vaatepilt oli nukker. Mingid inimesed toimetasid ka seal. Astusin vaikselt lähemale. "Vabandust, te ei tohi siia tulla!"

"Rahu, härra Morey, ta on juhataja." 

"Aaa... Tere! Mina olen Andres Morey." Mees tõmbas kinda käest ja sirtas mulle käe.

"Electra Hulit." ja sirutasin käe vastu.

"Ma olen politseist, uurija... ja see on Marcus House, praktikant. Umm... kas tohin teilt mõned küsimused võtta?"

Nõustusin. Mul oli peale vastamist pisult piinlik, sest kahe küsimuse osas vastemisel jäin pisult jänni, just nende täpsemate arvudega. Ta lubas minuga paari päeva jooksul veel ühendust võtta. Kõige rohkem üllatas mind see, et minuga taheti kindlasti intervjuusid teha. Jah, see on normaalne aga pigem huvitas ajakirjandust rohkem klubi ise, kui see põleng. Järjest hakkas tulema kõnesi ning meile.

Kella poole üheni oli sagimist palju, kuid tühjenev kõht ei andnud rahu. Helistasin Robertile ja saime söögikohas kokku. Kokkusaades kallistasime ning võtsime laua. Koheselt toodi ka menüüd. Valisime ära ning jäime ootama. Segasin hajameelselt kohvi ning vaatasin välja. Robert vaatas midagi tahvlist, kulm kortsus. Siiski pani ta selle lauale ja otsis minuga kontakti:"Kukku!"

"Ah, mis? Ütlesid midagi?"

"Su kohv kallike, jahtub ära." muigas ta.

Võtsin lonksu. Tundsin telefoni taas taskus helisemas. Ohkasin ning panin täiesti hääletule.

"Miks sa vastu ei võta?"

"Mul on lõuna ja mul on meediast kopp ees!"

Robert ei öelnud selle kohta midagi. "Kuule...kas sa oled otsustanud, mis edasi saab?"

"Ilmselt jätkan...aga ma ei tea kuidas. Ma ei tea mis ma tegema pean, kust alustama... kust selle kõige jaoks raha saada..."

"Noooojah. Tead, see nädal, vaata kuidas asjad lähevad. Otsi inimesed, kes teavad ja oskavad nõu anda. Ja lihtsalt võta üks samm korraga."

"Sul on vast õigus..."

"Juustusupp teile... ja snitsel teile! Head isu!" saabus meieni rõõmsameelne ettekandja ning tõi samuti ka joogid.

"Mhmh tänud." tänas Robert ning võttis söögiriistad kätte ning alustas. Tegutsesin samamoodi.

Olime vaikuses kuni Robert sai lühikese kõne. "Jaa. Saan. Nii? Noojaa... Ag... Okei. Bronni ära siis. Oota, kui kauaks? Oeh ok siis. Tšau!" Ta pani telefoni taskusse tagasi. Ta ohkas nind sõi edasi. "Ma lähen homme õhtul Rootsi ja olen kaks nädalat ära."

"Niiiiii kaua..." olin kurb.

"Kahjuks küll jah. Ei tahaks sind küll üksi jätta." Robert võttis üle laua mu käe ning vaatas silma. Naeratasin korraks ning sõime siis edasi ja rääkisime tavalistel teemadel. Mul oli tõsiselt kurb  mõelda, et ma ei näe teda kaks nädalat. Robert viis mu politseisse, kust sain oma load tagasi. Ennem veel leppisime Robertiga, et helistame õhtul ja Robert toob mulle auto, mis ta mulle pakkus.

Liikuvuses olles läks aeg kiirelt ning järsku avastasin, et kell on juba kuus õhtul läbi. Jõudsin poest läbi käia ennem, kui Robert helistas. Ta tuli mulle järgi.

"Noh, kuidas tundub?" küsis, kui poe parklasse jõudis ja autost välja astus.

"Lahe!" ei osanud ma muud öelda, "noh, davai anna võtmed."

"Võtmed on ees."

"No lase mind sisse siis." astusin ukse poole. Ta seisis ette.

"Nii ülbe oledki või?"

"Mis asja?" Ta seisis mul päris ees. "Robert?"

"Mis sa arvad,  et ma sulle niisama annan auto?"

Naersin. "Mis sa tahad siis...?" suudlesin teda, "kas sellest piisab?"

Mees võttis minult ümbert kinni. "Alustuseks küll." Ja suudles mind uuesti.

"Kuule, ma tahan nüüd rooli." katkestasin mõne aja pärast suudluse. Robert avas seljatagant  ühe käega ukse, ning jättis teise veel mu seljale. Vaatas hetke ning lõpuks avas ukse täielikult ja ise istus kõrvale. Käivitasin auto ja sõidsin parklast välja. "Kuhu?" küsis mees.

"No õhtu on veel noor..."  Mees muigas ning läksime minu juurde. Tegime koos süüa ja mõtlesime telekat vaadata. Kuigi lõppkokkuvõttes ei tulnud sellest midagi välja. Kaks nädalat eemalolekut tuli ette teha...

*

Hommikul läks kiireks. Sõime küll koos aga pidin Roberti tema juurde viskama enne kella kaheksat, et ta õigeks ajaks tööle jõuaks. Mul oli üks kohtumine kokku lepitud aga mul oli selleni veidi aega. Kasutasin selle aja uudiste lugemiseks. Klubi oli saanud meedialt suure tähelepanu. Õnneks oli kirjutatu enam-vähem  õige ja väike reklaam kulus ikka ära. Siiski oli sündmusest mõned päevad möödas ja vaikselt hakkas see taanduma.

Kahjuks ei saanud ma armsamaga koos lõunatada. Kasutasin võimalust ning kutsusin oma raamatupidaja. Veidi vanem naine oli väga tore ning väga tark. Mulle meeldis ka see, et ta oli väga entusiastlik ja põlengu kohta ütles:"Vot, see oli märk, et sa oled õigel teel. Usu mind. Sul on koht olemas ja tuleb hakata uut hoonet planeerima!"

"Tead sa, ma pean su kõrgemale kohale tõstma! Aitäh sulle kõige eest." olin südamest siiras.

"Ääähh... teen vaid oma tööd ja sa meeldid mulle, kui ülemusena."

"Sest võtan su nõu kindlalt kuulda?" muigasin kaasa.

"Eee noh seda ka aaaga pigem, et... lihtsalt. Ma ei taha meie tiimist loobuda. Õhkkond klubis oli hea ja teist nii mõnusat ülemust ma arvan, et nii lihtsalt ei leiaks."

Ma küll väga ei mõistnud, et miks ta mind nii kiidab. Vähemalt on meil siht ühine ja teadsin, et saan tema toele loota klubi asjus...

Kella enne kella viite sõidsin Roberti juurde, et ta laevale saata. "Uskumatu..." ohkas ta sadamaparklas, kui hüvasti jätsime.

"Mis asi?"

"Varem pole kunagi lahkumine nii raske polnud kui täna... Nagu päris tõsiselt ei taha minna."

"Saame ainult loota, et need lähevad kiirelt."

"Jah. Ma jään sind igatsema."

"Ah ole parem vait," ütles ta mulle korraks otsa vaadates, väikese muigega, "sa teed asja mulle veel raskemaks..."

Mühatasin. Meie vahele tekkis minutiline vaikus. "Sa pead minema hakkama."

"Musi!"

Ta väljus autost, võttis tagant oma kohvri ning hakkas eemale minema. Viivuks keeras end ümber ning etendas käe kõrva juurde tõstes helistamist. Noogutasin vastu ja ootasin, kuni ta sisse läks.