Electra lugu 2

Uudisega õhtusöök

Hommikul magasin veidi kauem, kui plaanisin aga kuna mul niikuinii täpset kohaleoleku aega polnud, siis võtsin asja rahulikumalt. Panin selga helesinise siidise hommikumantli ja sussid jalga. Pesin hambad ja läksin alla. Kaks leiba rõsterisse ja panin arvuti käima. Ema oli mulle juba skype kirjutanud, et kas ikka tulen ja millal ma jõuda plaanin. Vastasin talle, et hakkan 11 paiku liikuma ja umbes üheks olen kohal. Emps oli hakkanud vähemalt kord kuus tegema pidulikku õhtusööki, et kõik lapsed kokku kutsuda. JA seda juba pea aasta aega. Õõõhh kuidas mulle see ei meeldinud! Okei, saame kokku, see on tore aga see, et see tegelikult minu pärast tehti, see oli jama. Täpsemalt, kuna minu perekond leidis, et see, mis minuga toimus oli tingitud sellest, et meie perekond ei hoidnud piisavalt kokku ega toetanud teinetest... 

Kui söödud, koristasin köögi ja läksin pakkima. Kerge meik, juuksed hobusesabasse ja selga valisin mustad dressid ja t-särk. Võtsin mantli ja saapad kaasa koos teiste asjadega ning panin need pagasnikusse. Muusika käima ja  alustasin sõitu. 

 "OIH!" ma vist ületasin kiirust, kiirusKAAMERA ees! Ma ikka oskan. Jääb vaid loota, et trahv liiga suur ei tuleks. Umbes kaks tundi sõitu läks üllatavalt kiirelt. Tartus. 

"ELECTRAKENE! Sina juba siin. Oi mul on sind nii hea meel näha!" hõiskas ema, kui ma sisse sadasin. "Tere." "Isa on poes ja õed tulevad ka aga umbes paari tunni pärast. Kas sa aitaksid mind?" "Ja, aga veidi hiljem." Ema läheb kööki tagasi aga mina võtan oma asjad ja lähen teisele korrusele, oma vanasse pisikesse tuppa. Kõik on täpselt nii, nagu varem. Seinal mõned plakatid, pisike telekas, diivanvoodi, mille kõrval öökapp ja kapp. Kapi kõrval on veel mu makk, mille pealt leian kaks mappi, ühes muuskika plaadid, teises filmi. Must vaip ja valged seinad. Tõsiküll üks sein on mustvalge, sebra triibuline. Panen koti kappi, ei viitsi kohe lahti pakkida ja võtan arvuti välja. Teen veel akna lahti ja vahetan riided.

"Tere!" hõikus ema, kui Liisa oma perega sisse astus. "Tervist!" "Väga õigel ajal jõudsite! Söök on valmis ja Electra tuli ka varakult kohale. Peske käed ka!" Ema oli nagu elekrti jänes, muudki mässas köögis, samal ajal koristades. Mind ta muidugi aitama ei lubanud, peale seda, kui ma kurki lõikudes endale sõrme lõikasin. Isa pani vaikselt muusika taustaks käima ning Riina mees valas veini. "KRISTI! Jäta tibu rahule! No miks sa pead kogu aeg teda kiusama?" karjus Liisa üle elutoa. "Tibu" on Liisa pea aastane tütar, muidugi ei ole ta tibu vaid Josefiine. Kui ma kuulsin, et nimeks saab lapsel Josefiine, arvasin, et nad on kassi võtnud. See on lausa naeruväärne, kuidas kaksikud püüavad oma lapsi üle trumbata! Kes õpib juba viiulit ja teisel on eraõpetaja. Riina võtab küll asja rahulikult aga Liisa tunneb kogu aeg, et Riina tahab tema lapsest üle olla. 

"No kuidas teil siis läinud on?" küsis isa. Mulle vaadati otsa. "Minul on hästi. Ja teil endil?" "Me peame midagi ütlema!" Ütles keegi järsult. Tõmbasin endal joogi kurku ehmatusest. "Mina pean midagi ütlema." ütles Liisa nüüd vaiksemalt. *Oh ei. Ma kardan juba.* Liisa võttis lonksu vett ja alustas:"Juba pool aastat elame Steniga eraldi ja üleeile jõustus meie abielulahutus.. Ja-jajaja...Ma ootan last, poissi." Külmavärinad käisid üle kere.Liisa on meie pere perfektsionist. Mittekui keegi meist, poleks uskunud, et Liisa võiks oma meest petta ja karjääri tuksi ajada.  Liisa vältis teiste pilke. Järsku tõusis ta püsti ja jooksis välisukse poole. Keegi ei liigutanud end ja ma ei suutnud vastu pidada ja jooksin oma õele järgi. "Liisa, oota!" "Mida sa tahad?" Liisa nuttis. Võtsin talt ümbert kinni ja kallistasin teda. "Kas sa ülde saad aru mis ma teinud olen? *ulgus* Ma ma olen kõik ära rikkunud!" Ma polnud Liisat kunagi sellises seisundis näinud. "Kuss-kuss, rahune nüüd, eks." "Kuidaks ma peaksin rahunema! Mu abielu on pekkis, mu karjäär on pekkis, mu elu on täiesti PEKKIS!" Istusime aias pingile ja lasin tal nutta. Ma ei öelnud talle tükk aega mitte midagi.

Liisa naeratas mulle ja sõnas:"Sa oled kaks korda ametit valesti valinud." "Mis mõttes?" "No kõigepealt treener, siis klubijuht. Sa peaksid hoopis psühholoogiks hakkama." Ma saatsin talle väikse naeratuse. Ma olin temaga pea kaks tundi rääkinud. "Mõtle, ma saangi oma kolmanada lapse, nagu ma kunagi soovisin. Eks ma siis otsin omale korteri, lapsed hakkavad siis vast vaheldumisi olema ja eks nad teevad kunagi ise oma otsuse. Sten on ikka kuradi hea mees aga mina mitte nii hea naine." lõpetas oma jutu, pilk maas. Hingasin sügavalt ning läksin oma tuppa. Ennem veel soojendasin oma sööki ja võtsin kooki kaasa. Avasin arvuti ning terve õhtu möödus seal, nagu vanasti.