Electra lugu 2

Tema?

Väike hirm tuli sisse, sest kes teab mida Mann mu kohta oli talle rääkinud minust. Selles suhtes oli temast kõike oodata. Olen kindel, et ta rääkis, et ma  olen ulme armuvalus ja vajan väga lohutust ja tuge, muidugi olen alati valmis uut suhet alustama, et vanast kiirelt üle saada, kindlasti ei jätnud ta mainimata mu lemmikuid komme ja lemmik lillesordi. "Jaa!" ütlesin arvutilt pilku tõstmata. Mul oli just üks põnev artikkel pooleli ja mul oli väga vähe jäänud lõpuni. Kuulsin ukse sulgemist ütlesin tere, samal ajal lugedes ja vabandasin ja lubasin, et kohe lõpetan.

"Tere! Ah ei, loe-loe! Kõik on okei..."

Tardusin. Seda häält kuuldes jättis süda lüügi vähele. Ma proovisin oma ehmatust varjata. Ma ei liigutanud ja olin ühte rida juba seitse korda alustanud. Ma ei julgenud pilku tõsta. Hingasin rahulikult paar korda sisse-välja. Endale veidi ootamatult lükkasin arvutikaane lalla ja toetasin oma käed sellele. Ta kandis ilmselt suvaliselt võetud teksaseid, pusa ja selle peal oli tagi. Ta vaatas aknast välja, ilmselt ootas, kuni lõpetan. Palatis oli vaikus kuid oli tunda, et õhus oli ärevust. Mulle meeldis see ja nii see kestis mitu minutit. Aga nagu ikka segab selliseid heki kas siis keegi või näiteks telefon. Minu telefon andis teada, et on vaja rohtu võtta. Mees keeras ümber. Ilmselt oli veidi ehmatanud. "Kas sa saaksid mulle sealt kapi pealt pudelivee tuua?" 

Lõpuks hakkasime rääkima. Ta andis mulle mu vee ja istus toolile, mis oli voodi jalutsi kõrval. "Ära vaata, ma hakkan naerma?" Mehe kulm tõmbus kortsu. See ajas mind naerma. Hoidsin pudelit suu juures ja ootasin hetke, et tablett suhu pista ja paar lonksu vett  peale juua. "Mida?"  "Ma ei saa juua, kui keegi mind nii jälgib..." "Ööklubis küll said?" naeris ta. "No palun." Viisteist minutit hiljem keeras ta lõpuks pea ära ja sain oma rohu ära võtta. Seni oli ta lollitanud ja mind naerma pannud. See oli siiski lõbus ja ilmselt hea algus. Keerasin pudelile korgi peale ja panin selle öökapile. 

"Nii et siis sina oledki see, kes mulle kiireabi kutsus?" Robert noogutas. "Räägi siis..."  "No mis siin ikka rääkida," ohkas ta "oli väga halb ilm, kui seal maanteel sõidsin. Järsku näen, must suur auto kraavis. Pidasin auto järsult kinni  ja jooksin välja, samal ajal 112le helistamas..." "Kas sa olid...?" "Jah, ma olin väga hirmul, kui sinu sealt ära tundisn..." Ahmisin õhku. See tunne, mis nüüd mu hinge tekkis, on väga raske seletada.  Kas tõesti on lootust mul temaga ära leppida? Siis ta jätkas:"Olin kaks ööd siin haiglas, kuid siis öeldi mulle, et mul tõesti pole siin midagi teha ja pealegi pidin ära sõitma nädalaks. Õnneks hoidis su sõbranna mind kursis..." Kirusin teda mõttes veidi. 

"Robert, anna mulle andeks?" "Mille eest?" "Et ma sinu peale solvusin ja vihastasin, ning ära jooksin. See oli minust tõesti nõme..." "Nõme? Mis asi?" "Noh et ma käisin sulle su ema kohta nii väga peale. Jah, sina tundsid oma ema paremini, kui mina ja ma sain aru, et ma olin tõesti..." "Rahu. Sul oli õigus... Jah mu emal olid minu teadmata suured probleemid ja ma vist oleksin ise ka sellise jama peale endale käe külg pannud." Hoidsin ennast tagasi, et mitte pärida, milles siis täpsemalt asi oli. Noodutasin. "Ma lihtsalt...  noh keegi pole varem nagu minu nõuannetele vastu hakanud ja mind on alati kuulatud ja ma olen ennast võib-olla liiga tähtsaks pidanud, et kõik peaksd mind kuulama ja kõiki mõistma janiiedasi.... Ma polnud harjunud sellega ja see, et keegi mulle vastu hakkab oli mulle solvav...." "Ja mina vabandan, et ma nii endast väljas olin ja su tundeid riivasin..." Ta tuli mulle lähemale ja kallistas mind ja ütles, et nüüd on kõik korras. Ma ohkasin väga kergendatult. 

"Mis sa siis kuuaega teinud oled?" küsisn jutuajamise mõttes. "Noh, peale lahku minekut oli vaja ära sõta mõneks ajaks... tegelikult olen põhiliselt ära olnudki... Ja ise? No enne õnnetust?" "Tegin tööd...õhtuti käisin trennis, et ennast tegevuses hoida. Ma ei teagi... Suhteliselt igavalt..." "Millal sa välja saad?"  "Ilmselt kolme päeva pärast, kui kõik hästi on." "Kindlasti on." Näole tekkis suur naeratus. "Kuule see ka, et ma võtsin su auto oma töökotta." "Nii?" küsisin veid ärevalt. "Noh ma ütlen otse: no suht sitt seis on."  "Eks arvata oligi... Kui palju remot maksma läheb?"  "Noooohhh.... hind hinnaks aga see võtab oma kolm kuud aega..." "Nii kaua..." "Japp... No muidugi on võimalus, et otsad uue auto või midagi, sest selle summa eest mis taastamisele läheks, saaksid uue juba..." "Ah-ah... nojah siis, siis tuleb mõelda." 

Robert oli minu juures kella seitsmeni ehk siis päris mitu tundi. Enne minekut suudles ta mind ja ütles, et ma helistaks, kui haiglast välja saan. Järgmisel päeval tuli Johnny. "Ma juba mõtlesin, et sa ei tulegi..." "Pühade ajal tööd ei tehta ju!" "Oh jah aga istu." Johnny küsis mõningaid küsimusi ja lõpp-kokkuvõttes oli ta rahul ja ütles, et võin uuest aastast oma tava elu juurde naasta. See oli hea uudis. Kuid lube pandi  mind küll uuesto tegema seda enam, et need olid niinkuinii lõppemas.  Eelviimase päeva hommikuoole võeti mult vereproove ja mingeid teste pluss taastusravi vajadust kontrolliti. Õnneks polnud seda vaja aga kui ma peaksin seda mingil õhjusel tahtma, siis on mul see võimalus olemas. Pluss hoiatasid arstid, et muidu peaks kõik korras olema aga tasakaalu häired võivad tekkida, peavalud ja nii. Selleks kirjutati tabletid välja ja mind oodati kahe nädalapärast kontrolli. Kuid mul oli maailma parim rohi vaid telefonikõne kaugusel- Roooooooberrrrtttttt.... Mul oli tõsiselt hea meel, et meie vahel kõik korras on, sest just tema juurde sõites autoga avarii tegin. Aga et just tema mind "päästis" see oli paras kokkusattumus. Mann muidugi arvas, et tema tegi seda sama mis minagi... Ma ei julgenud seda päris loota aga armas oli siiski mõelda.

Nagu juba Mannu poolt korraldatult, polnud kellegil teisel aega mind haiglast koju saata ja juhuslikult oli Robertil lõuna vaba. Kammisin hommikul juuksed ja panin normaalsed riided selga. Ukel käis koputus ja Robert saabus. Küll pool tundi varem, kui kokku lepitud aga vahet pole. "Sa näed hea välja!" "Eks! Peale pikka aega haiglas vedelemist ikka!"  Robert naeratas korraks ja küsis, kas võime juba liikuma hakata. Toppisin veel ühe asja kokku ja olingi valmis. Robert võttis mu koti ja vaikselt liikusime liftide poole. "Vaata, et sa värskeõhu mürgitust ei saa!" naeris Robert liftis. "Ole vait!" "Ei tegelt ka!" Mul ei jäänud muud üle, kui teda suudelda, et ta vait jääks. "Ohh... No selljuhul ütlen ma, et mulle väga meeldib, kui minu rääkimisele vahele segatakse." "Oled saa ka ikka!" Robert avas auto juures mulle oma musta BMW x6 ukse avas. 

"Veider tunne on." "Miks?" "Pikka aega olid ära kuid miski pole mutunud aga siiski on inimesed oma eluga edasi läinud ja vahepeal nii palju korda saatnud..." Robertil tõmbus kulm kortsu ja soovitas mul vähem mõelda. See pani mind veidi naerma ja vaatasin aknast välja. "Kuule, keera siit vasakule, Mirjam ütles, et ta on kodus ja ma saan oma korale järgi tulla. Robert kuulas mind ja ma helistasin Mirjamile ette. Dannyl oli mind väga hea meel mind näha. Tänasin Mirjami ja läksin koeraga autosse. "Sul kodus ikka midai süüa on?" "Kindlasti on aga kas neid süüa võib, on iseküsimus." "No siis seljuhul käime Selvarist läbi." Tahtsin küll kiiremini koju jõuda aga tal oli siiski õigus. Ladusin korvi igasuguseid asju täis, sest autot mul ju pole. "Robert lõpeta ära!" "Miks?" "Robert!" "Lase nüüd ma maaaksan! Sa ju pole kuuaega tööl käinud!" "Sama palju pole ma ka kulutanud, niiet mine pakkima!" Robert aga jäi oma otsusele kindlaks ja pistis pangakaardi aparaadisse. Ohkasin ja läksin kassa teise otsa, asju pakkima. 

Kodus oli kõik nii, nagu oli. Robert aitas asjad tuppa tassida. "Aitähh sulle kõige eest!" "Mmmmmmille eest?" "Kõige!!!" "Täpsutaksid?" "Eks sa siis mõte ise!" ja suudlesin korraks huultele.  Talle ilmselt meeldis see.  Kuid ega ta kauaks ei jäänud, et ma saaksin puahta ja jälle sisse elada. "Kui midagi on, siis helista!" Noogutasin ja tõmbasin ukse kinni ja siis hakkasin toimetama. Esiteks panin pesumasina käima, siis panin koerale värske vee, pakkisin haiglasse toodud kingitused lahti.  Mann kinkis mulle sekspesu. Mann on ikka täitsa ära keeranud. Muidugi on see tore, kui ta selline rõõmsameelne ja naljanina on aga jahm... Sain mõned kinkekaardid, kosmeetikat jms.  Siis tegin omale söögiks riisi ja kana ning sõin seda teleka ees. Kaua ma üleval polnud, sest olin väsinud. Vedelesin voodis ja uni kohe siiski ei tulnud. Mõtted käisid ringi... Ma teadsin, et iga asi toimub mingil põhjusel ja halvas on alati midagi head. Ja hea avariis oli leppimine Robertiga see tähendas mulle palju.  Ma polnud enam kurb ja teadmine, et Robert hoolib minust, see äratas kõhus liblikad ja mõte temaga aastavahetus veeta... oeh... Viimane mõte enne magama jäämist oli, et lubasin endale, et teen kõik, et Robertiga aastavahetus veeta.