Electra lugu 2

Nädal saab läbi

*Kop-kop!* koputas Johnny uksele. Ta kutsus mind hommikust sööma. Noogutasin talle ja lubasin, et olen varsti all. Tõmbasin retuusid jalga ja pika kampsuni selga. Kiirelt tegin krunni ja värvisin ripsmed ära. Kokku oli külalisi koos minuga kümme. Istuma pandi mind Roberti kõrvale. Ta oli veel kohutavalt unine ja enne tassi kanget kohvi ta ei teinud suudki lahti. Kui söödud, aitasin koristada. Olin viimane külaline, kes pärastlõunal veel seal oli.

"Kuule, paps! Kas sa saaksid mulle autot laenata?" "Miks? Sa ju tulid oma autoga?" "Jaa aga see ei käivitu, ma ei viitsi seletama hakata aga ma pean õhtul linnas olema." "Aga Electra?" ütles Johnny kui mind mu kotiga alla tulemas nägi. "Mida?" küsisin. Robertil helises telefon ja ta läks eemale. "Ropsil  auto jamab (JÄLLE) aga tal oleks vaja linna saada." "Aaa okei, saan aru." "Robert! Kui sa tahad minuga tulla siis ole viie minuti pärast valmis?" hüüdsin talle eemalt.

Viisin oma koti ära ja ootasin õues koos Johnnyga Robertit. "Kuidas peoga rahule jäid? Peale selle, et pidid kaks otsa kokku viima."  Naeratasin. "Mõnus oli. Seltskond oli hea ja tore." "Millest siis rääkisite koos?" "Pfff...uhh... kõigest, maast ja ilmast." Siis sekkus Johnny, sest hõikas Robertit kuna tal läks liiga kaua. "Tead sa, Robert on tegelikult tore ja hooliv. Ära ole tema vastu väga kuri. Usud?" "Head psühholoogi ikka!" Naeratasin ja istusn autosse, sest läbi klaasukse oli näha teda tosse jalga panemas. Ta patsutas isa korraks õlale ja ütles "Tšauka!" ning istus mu kõrvale. Kohe sättis ta oma istme endale mugavaks ja keeras raadio kõvemaks. Miskipärast jättis see mulle mulje, et tahab nii minuga juttu ajamist vältida. 

Ma jätsin auto keset metsateed seisma. Me polnud maanteele veel jõudnud. "Ma tulen kohe tagasi," ja astusin autost välja. Miks? Sest ma märkasin seda kivi, seda suurt kivi, millel tookord puhkasin. Ma tahtsin teada, kas see on ikka see sama kivi ja kas mu nimi on seal alles. Jah, jah. Selle otsa ronides nägin ma küll teed, see oli tegelikult üsna hästi nähtav. Robert tuli mulle järgi. "Kua sa siin passid? Oleks vaja linna jõuda enne pimedat." "Okei okei ma tulen alla!" Istusin rooli tagasi.

"Kuhu ma sind viin?" äratasin ta linnapiiril üles. Ta oli magama jäänud. "Eeee...puhh...mm piritale." Tuli veel sõita umbes pool tundi. "Mis mu isa minu kohta rääkis?" "Ei midagi halba, vastupidi." "Ah nii." "Siit vasakule. Aaaaaga aitäh, et mind elusana koju tõid." ütles ta mulle naeruga. "Pole tänu väärt." "Kaaaasss välja lähme mingi päev?" "Mõni päev võid mu lõunale viia küll." "Tore!" ütles ta lõpetuseks ja väljus oma maja ees. Keerasin tänava lõpus auto ringi ja sõidsin klubisse. Kell oli kuus saamas ning ettevalmistused õhtuks käisid. Aitasin kaasa. Laval tegi proovi neljaliikmeline tantsugrupp. Alguses ma ei pööranud neile tähelepanu aga siis hakkas mind üks asi huvitama. Läksin nende juurde, tutvustasin ennast ja pöördusin nende treeneri poole:"Kui vanad nad on?" Treener oli hämmingus ja ei mõistnud miks ma seda küsin. Vastas siiski, et kõik on täisealised. Tüdrukud noogutasid. Ma ikkagi ei saanud rahu. "Palun näidake oma dokumente või midagi?" "Misasja? Ei pea midagi näitama!!! Neil polegi neid." Treener ärritus. Siiski ütlesin, et kui nad ei tõesta, et nad on täisealised, siis jääb nende esinemine siis ära.       Kahjuks pidingi selle ära jätma, sest kõik olid alaealised ja ma ei saanud lasta neil siin esineda.

Kella üheksast avati klubi jälle ja aknast oli näha järjekorda. Uskumatu mis hüppe on see asi siin teinud. Kui ma siin alustasin oli reede või laupäeva õhtul siin umbes 50 inimest ja nüüd on järjekord! Olen tegelikult kõigile siin väga tänulik. Eriti Liisale ja mu raamatupidajale, kes aitas mul siin kohaneda, näitas asju jne. Umbes poole üheteist aegu tuli Liisa ja teavitas, et need poistebändi tüübid on siin ja et Londonist tuli just siia üks modell. Mul jäi suu lahti! "Kui seal jutud lahti lähevad, siis hakkab meil veel paremini minema!" Läksin alla. Palusin DJ eriti hoolikas olla ja aitasin baarileti taga. Ausalt öeldes oli see kõige parem pidu mis siin majas nähtud! Sulgesime uksed alles seitse hommikul. Ma olin tõeliselt väsinud. Kodus peaaegu roomasin teisele korrussele ja jäin koos riietega magama.

Ehmatasin ennast ülesse, kuna tundsin telefoni vibreerimas. Esimese korraga ei saanudki seda läbi une kätte ja see lakkas helisemast. Vaikselt ärkasin. Kell oli pool neili päeval. Keerasin ennast sellili ja vaatasin, kes helistas. Mann. Helistasin tagasi. "Jaa!" "Helistasid." "Mhm, kuule räägi, mis teed?" "Ärkasin just. Olin öösel klubis. Mis siis?" "Ma ei tea, igav on, saaks kokku?" "Davai. Kus? Millal?" Mann jäi mõttesse. "Kas sulle sobiks, kui ma käiks toidupoes ja teeks ise midagi sinu juures süüa?" "Sobib." "Okei, ma tunni pärast siis sintsas." Viskasin telefoni padjale ja ajasin end vaikselt püsti ja liikusin vannitoa poole.  Panin vanni sooja vee jooksma ja läksin riideid vahetama. Ligunesin vees pea pool tundi. Vahetult enne Mannu tulekut sain allkorruselt laiali olevad asjad ära pandud. Tal oli käes kaks kotti ja ladus nende sisu köögilauale. "Nii, mis me siis teeme?" "Mul vahet pole mis sa teed. Mul hundiisu juba." "Säh! Söö see banaan ära."  Mõtlesime pikalt aga siis jäid muffinid ja supp.

"Kuidas sul siis läinud on?" "Okeilt. Võtsin pakkumise vastu teatris ja seal on uus lavastus ja noh enamus aega olengi seal." "Sa polegi vist eriti teatris näitlend?" "Mhm. Aaaaga sind vist huvitab, see kuidas ma Stefanist olen üle saanud. Hästi. Olen päris palju Damoniga rääkinud ja ta tuleb võib-olla varsti Eestsse." "Ootad teda?" "Jappp. Sest... tahan millesgi selgusele jõuda." "Milles?" Mannu pilk jäi seisma. "Uuu, Mannn... Maa kutsub!" "Ah, mida? Jaa..." Mann võttis kätega kõhust kinni ja mina pidin toidu omale kurku tõmbama. Köhisin. "Uskumatu!" "Miks?" "Sina enne mind!" "Aaaaa kui nüüd rääkida, kuidas Robertiga läheb? Kas sa punastad???"  "Eiiiii!" "JAA!" "Kuule ära ole lapsik!" "Aga kuidas siis?" "Tead, ma pidin reedel ära surema!" "Miks siis?" "Johnny, mu psühholoog, on Roberti ISA!" Mann hakkas naerma. Päris korralikult. "On sul ikka ämber. Haha!" "Kõige hullem oli see, et ma olin rääkinud temast Johnnyga, muidugi ma nime ei öelnud aga mul oli isegi veidi piinlik Johnny ees." "Suhtlesite ka siis v?" "Mhhmmm... mitu tundi rääksime väljas... Aga jätame ta nüüd." "Aaamm... Okei... See, et kas sa oma sünnat ka pead?" "Juba tuleb v?" "Oi ülla-ülla! Järgmine reede on õige päev sul. Pead siis v?" "Ma ei viitsi mingit pidu korraldada ja mööda linna tiirutada. Räägiks Lauriga ja läheks sinna?" Mann puges mulle külje alla ja küsis, kas ma Roberti ka kutsun. "Lõpeta ära! Miks sa küsisid üldse?" "Mul kingitus sulle põhimõtteliselt olemas." "Mis see on?" "Käi ära! Muidugi ma ei ütle sulle!!!"  Ajasime paar tundi veel juttu.  Üle jäänud õhtu veetsin arvuti ja teleka taga puhates.