Electra lugu 2

Damon ehk hüvasti Marie!

Seisan lennujaamas. Iga hetk peaks lennuk maanduma. Damon tuleb lõpuks! Olen teda viimased kolm päeva väga oodanud. Ja sealt ta tulebki. Spordikott üle õla ja kohvrit järgi lohistamas. Ta vaatas otsiva pilguga pikka aega ringi ennem, kui mind märkas. Koheselt tekkis tema suule suur naeratus ja kallistas tervituseks. "Mul on väga hea meel sind siin näha." "Mul ka. Kuhu sa mind siis nüüd viid?" küsis ta ja võttis minult ümbert kinni. "Kõigepealt lähme minu korterisse, siis ma pean korraks ära käima. No mingi umbes kaks tundi." "KAKS tundi!?" Ta ütles seda natukene liiga kõva häälega. Kiirelt panin oma näpu talle suu ette ja selgitasin, et peale seda on mul vaba nädalalõpp. Sellega ta rahunes veidi. Jõudsime minu autoni, avasin tagumise luugi ja ta tõstis oma kaks kotti sinna. Ta vaatas sõidu ajal kogu aeg välja. 

"Kuule, ma siis lähen. Ma helistan, kui liikuma hakkan!" Damon otsis oma kotist arvuti  ja süvenes sellesse. Mina läksin teatrisse proovi. Kui sealt liikuma sain unustasin Damonile helistada ja ruttasin koheselt koju. Damon oli diivanile magama jäänud, ilmselt reisist väsinud. Istusin tema kõrvale ja silitasin tema pead. Ega tema ei teagi, et ma last ootan. Kõige hullem on selle juures see, et ma ei tea kes on isa- Damon või Stefan. Ma olin kindel, et kui ma Damonit jälle näen,siis saan selgusele. Kuid siin istudes ei tea ma ikka veel midagi. Pisaad hakkasid vaikselt voolama. Damon ärkas üles ja küsis, mis on. "Ah, ei midagi, unusta ära. Räägi, mis sa teha sooviksid?" Damon jäi mõtesse aga ei mõelnud midagi välja. Siiski pakkus, et võiks poest midagi head juua ja snäksi tuua ja siis lõbutseda. Kuidagi väänasin ennast sellest ideest välja ja läksime linna jalutama.

"Kauaks sa jääda saad?" "Pühapäevani." "Ehk siis üle nädala?" "Ei, kahe päeva pärast." "MIDA???" "Kahjuks tõesti..."  See muutis mind veidi närviliseks. Näitasin talle jõulust vanalinna. Talle meeldis ja talle oli kuidagi imelik see, et meil on paks lumi maas aga inimestel pole paanikat nagu näiteks New Yorgis. Samuti oli tal päris külm.  Istusime vanalinna restorani ja sõime seal. Ta oli väga üllatunud, kui ma kelneril ei lasknud oma veinipokaali teist korda täita. Kuida küsis miks, siis suunasin teema kohe kõrvale ja uurisin, kuidas sellel serjaalil läks, mis me tegime USAs. "Väga hästi! Esimese osaga tekkisid juba fännid ja uut osa jäädi väga ootama. Märtsis hakkame edasi filmima. Ilmselt pead ka tulema." Noogutasin ja naeratasin, kuid siiski teadsin, et ei saa. 

Need paar päeva Damoniga läksid kiirelt. Põhiliselt olime linnapeal. Shoppasme, käisime väljas söömas ja näitasin Tallinna põnevamaid kohti. USAga ei anna neid küll võrrelda, kuid siiski tähtsam oli nautida neid paari päeva kui koos olime. See oli eesmärk. Õnneks tundis Damon end siin hästi ja Tallinn oli tema meelest väga ilus linn seda eriti õhtul, nüüd jõuludeaegu.

On pühapäeva hommik ja ma teen omletti. Lennukini on üle nelja tunni aega. Damon tuli unise näoga kööki ja kallistas mind seljatagant ja suudles kaelale. "Hommikust kaunitar!" "Hommik! Kohe saab valmis! Kata laud palun." Mees avas kapikukse, võttis sealt kaks taldrikut ja sahtlist noad-kahvlid. Samal ajal, kui mina pannilt muna taldrikutele tõstsn, valas Damon kohvi välja. Mõne päevaga oli see juba väikseks rutiiniks saanud. Kurb oli mõelda. et ta juba läheb. Ma ootsain teda nii väga. Närviliseks tegi mind ka fakt, et ma polnud oma rasedusest Damoniga rääkinud... Pidevalt ootasn õiget momenti. Kardsin enim tema reaktsiooni. Istusime lauda ja vaikselt hakkasin  ennast valmis seadma.... On ju viimane aeg seda teha.

"Damon." "Jah, Marie?" Neelatasin. "Mis on? Räägi." ütles ta sõbraliku häälega. See julgustas mind veidi. "Vaata, noh kui me USAs olime siis juhtus nii mõndagi." "Nii...?" Ta nägi, et ma olen närvis. "Kallis... meil juhtus igasuguseid lahedaid asju seal. Millest sa täpsemalt räägid või siis rääkida tahad?" Võtsin lonksu kohvi ja ütlesin selle välja:"Damon, ma olen rase." Damon läks näost valgeks. Ta siiski naeratas ja ütles, et see on võimatu, temast kindlasti mitte. "Mis mõttes?" Damon vaatas mind nüüd väga tõsise ilmega. "Me ju olime väga palju koos ja tegime... Ma usun, et üks kord ei olnud kaitset ja siis see juhtus...." "Marie, ei! See on välistatud!" "Damon, kas sa põlgad mu ära?" Mees tõusis püsti ja lahkus köögist. "Damon! Damon, kuhu sa lähed?? Kuula mind!" Ta ei teinud mind kuulmagi. Ta läks magamistuppa, võttis oma asjad ja hakkas koridori poole liikuma. "DAMON! Kuhu sa lähed? Saad sa aru, et see on väga tõsine asi! Kuula mind! Sa ei tohi niimoodi ära minna!" karjusin talle. Ta tõmbas oma jalanõud jalga ja hakkas salli kaela kerima. "Damon, palun ära jäta mind!" "Miks ma peaksin siia veel sinuga jääma? Ma ei kavatse olla koos naisega, kes mind ära kasutab!" "Damon...?" ütlesin vaikselt. Ta pööritas vaid silmi. "Palun ära aja mulle kaela last, kes ei kuulu mulle!!!" "Aga sina ju..." "EI!" "Miks?" "EIIII" "Aga kuidas?" Damon tuli mulle lähemale võttis õrnalt mu lõuast kinni ja ütles:"Ma olen sünnist saati lastevõimetu." Sattusin segadusse. "Aga... ma ei teadnud!" "Vahet enam pole. Sa ootad siis ilmselt Stefani last ja ma ei kavatse tema lapesega mingit tegemist teha. Hüvasti, Marie!" Ma olis segaduses. Ta võttis oma kotid ja hakkas ust avama. "OOOTA NÜÜD! Anna mulle andeks! Ära veel mine, sul on veel liiga vara. Ma viin su ise autoga ära!" "Ei, pole vaja, ma võtan takso." ütles ta lõpetuseks.

Istusin diivani nurgale. Katsin näo kätega ja nutsin. See oli mulle suureks ehmatuseks, et Damon niimoodi minema läks. Justkui ei hooliks minust järsku enam. Ta lihtsalt läks. Nagu rasedus oleks mingi hull asi. Ma saan aru, et ta ei taha võõrast last kasvatada. Kurat! Me isegi polnud kooski. Ma saan aru, kui me oleks pikka aega koos olnud/elanud ja siis raseduse pärast kurjaks saanud. Aga ei! Võib-olla ta tundis, et ma tahan talle last kraesse ajada aga EI. Ma tahtsin siiski vaid head ja kuna ma kahtlustasin, et isa on tema siis ma pidasin õigeks, et ta seda teab. Kõik see hea, mis temas oli kadus siiski tema suure ego taha. Vajusin diivanile pikali ja mõistsin, et ma olen nüüd üksi ja varsti üksik ema. Eino jess tõesti... Mõne aja pärast läksin kööki korrastama. Viskasin pooleli olevad omlettid prügikastia ja jahtunud kohvi kraanikausist alla. Pesin kasutatud nõud ära. '

Ma ei suutnud kodus istuda. Helistasin Laurile ja küsisin, kas võin suvilasse minna. Ta vastas jaatavalt ja ütles, et ma võin iga kell võtmetele järgi minna ja minna puhkama, Mirru pidi hetkel kodus olema. Tänasin teda ja hakkasin asju pakkima. Mirjamile ütlesin, et tahaks lihtsalt puhata. Talle see vastus sobis ja andis võtmed. Muidugi tuli poest läbi käia. Valisin poeks Selveri. Sõidu ajaks otsisin välja vana lemmiku plaadi ja kuulasin seda valjult, ise kaasa lauldes. Naljakas, et kõik sõnad veel meeles olid. See tõstis tuju väga ja sõit möödus kiirelt. 

Suvila oli päris jahe, sees vaid 18 kraadi. Koheselt panin maja soojemaks ja tõin asjad sisse. Ega ma ei teadnudki mida ma siin teen aga ilmselt pean mõtetes selgusele saama ja otsustama, kuidas mu elu nüüd edasi läheb. Abordi välistasin kohe.  Ja ilmselt tuli ka Stefaniga rääkida asjad selgeks ja vaatama üle, kuidas meie suhted edasi lähevad... Vaatasin endale Mirjami raamaturiilulist ühe noorteka. See oli mu esimene lemmik raamat. Tegin omale võileivad ja tee kõrvale ja sukeldusin kirjandusse. Lugesin kesk-ööni kuni see läbi sai ja ma magama läksin.