Electra lugu 2

Mis küll juhtus?

Viimaks möödus kaks venivat nädalat. Me polnud väga tihedalt suhelnud. Vahel oli ta mulle Facebooki veidraid komentaare kirjutanud inimestest, kellega ta kohutma pidi. Umbes, et "ta on paks," "tahaks ka tema lokke," "ostku uus ülikond, ennem kui auto peale mõtlema hakkab." 

Seisin autoga samas kohas, kus me hüvasti jätsime. Nägin natuke laeva ning eeldasin, et kaua ei tohiks minna. Toetasin oma tagumiku auto kapotile ja tõmbasin mantli hõlmad rohkem kinni. Kuigi autos oleks soojem olnud, ei suutnud istuda. Kaks nädalat pole tõesti väga pikk aeg kuid igatsus oli suur. Vähemalt olin iseendas kindel, et armastan teda. 

Mu süda polnud varem kundgi nii tugevalt puperdanud kui nüüd, teda hoonest väljumas. Süda kloppis sees nii, nagu jookseks elueest hirmunult. Proovisin seda hingamisega vaiksemaks sundiga kuid edutult. Ühel hetkel oligi ta minu ees ja haaras mind enda tugevasse haardesse. Surusin käed nii tugevalt vastu selga, kui vähegi sain. Nüüd alles hakkas pulss normaalsemaks tagasi minema. "Ma igatsesin sind." ohkasin talle kõrva.

"Ja mina sind ka ülemõistuse palju."

Oleksin äärepealt nutma puhkenud suurest õnnest. Viimaks lasime haarded lõdvemaks ja otsustasime külma eest autosse minna. Keerasin süüte kohe sisse.  "Sa söönud oled?" küsisin.

"Eip."

"Miks?"

"Sest magasin pisult kauem ja tahtsin võimalikult kiiresti sinu juurde saada. Kuid tegelikult tahaks väga süüa."

"Aga mis arvad, kui läheks minu juurde, ma teen midagi?"

"Sobib. Kaua sul vaba aega on?"

"Kuskil kolmeni."

"Tore," naeratas ta ning vaatas aknast välja.

 *

"Räägi siis, kuidas sul läks see kõik?" küsisin, kui värskelt valminud pannkoogile moosi määrisin.

"Hästi, ma arvan. Jah, üsna edukalt. Ja... sul?"

"Ma ei jõudnud sulle rääkida aga me otsustasime, et las teised teevad selle töö ära."

"Mis mõttes?"

"No ma sain inimsesed, kes hakkavad uue hoone rajamisega tegelema. Ise õnneks saan rohkem tahaplaanile nüüd hoida. Õnneks on enam-vähem selge mis teha. Hetkel ootame ehitusluba. Mul pole tegelilkult  õrna aimugi kuidas need asjad käivad..." proovisin kokkuvõtlikult seletada.

"Hmm... selle idee pidi sulle kindlasti Lauri andma."

"Kust tead?"

"On tema moodi... veits." Ta tegi mulle korraks silma ning muigas. Kortsutasin kulmu. Ma väga täpselt sellele pihta ei saanud, aga ju siis nendevaheline asi. Kuniks oli aega, vaatasime koos telekat ja amelesime. Vahepeal käisime jalutamas koeraga.

Viistin Roberti koju ning läksin koosolekule. Usun, et see läks hästi ning selleks nädalaks oli tööga kõik. Keerasin autos muusika põhja. Damn selle auto kõlarid olid head. Heli oli puhas ja selge. Õnneks tuli ka hea muusika ning minus tärkas soov peole minna. Kirjutasin foori taga Robertile aga ta oli eemal. Kodus panin selle sama raadio käima ning läksin pesema.

Keerasin rätiku endale ümber ning istusin korraks. Robert oli vastanud jaatavalt ning helistab mulle kella kümne paiku. Selleni oli päris palju aega. Hetkel panin selga pesu ja dressid. Panin telekast serjaali käima ning samal ajal tegelesin juuste hooldamisega ja uurisin, kus miskit toimub.

"Aga kus me siis kokku saame?"

"Saaks lihtsalt vanalinnas ja siis vaatab?" pakkus mees välja.

"No davai. Ma hakkan siis poole tunni pärast tulema?"