Electra lugu 2

They broke up

Marie ehk Mannu osa :)  

Viskasin telefoni voodile. Ma ei suutnud rahuneda. Käisin mööda korterit ringi. Raadiost tuli juhuslikult great big world and christina say something See ajas mind veel rohkem  hulluks. Vaatasin ennast vannitoa peeglist. See oli kohutav. Istusin duššikabiini ja panin selle uksed kinni. Kogemata läksin kraani astu ja dušš hakkas jooksma. Sealt tuli külm vesi aga see oli nii hea. Riided ja juuksed olid juba läbi märjad aga ma ei hoolinud sellest. Telefon helises aga ma ei vaevunud vastu võtta. Ma ei tahtnud, et nii läheks...

"Stefan, me peame rääkima." Ta tõstis pilgu arvuti ekraanilt:"Jah, räägi." Ta lükkas läp-topi kaane alla asetas selle lauale. Ma istusin tema kõrvale diivanile ja kokutades hakkasin rääkima:"Stefan, kas sa pole märganud, et peale seda, kui me USA'st tagasi tulime, on miski muutunud?" "Mis näiteks?" Mõtlesin veidi ja vastasin:"Me pole nii lähedasemad enam..." Stefan tõusis püsti ja läks akna juurde. "Mul on jah tööd juurde tulnud ja ma olen väsinud." "Ei, see pole sellepärast." Stefan pööras ümber ja vaatas mind. "Mis sa mõtled?" "No sa ju ei lõpeta nii hilja! Ma tean!" "Mis sa sellega mõtled?" ütles ta kiirelt. "Noh ma..." "Kas sa jälitad mind?" Pisar valgus üle põse. "Seda ma poleks sinust arvanud. Kas sa tõesti ei usalda mind enam?" "Stefan kuula, ma tahtsin sulle ükskord üllatust teha, et viin su peale tööd sööma või midagi...aga ma nägin kui sa tulid büroost välja... kellegagi koos." Stefan ütles vaikselt:"Kas sa aarvad, et ma petan sind?" "Eiii, mitte seda...!" "Räägi nüüd jah!" "STEFAN! IKKAGI, KÕIK POLE NII NAGU SIIS, KUI ME OLIME VEEL EESTIS. Palun ütle, mis meiega toimub?" "Sa ei usalda mind, ja see ongi kõik. Sa ju tead et suhe EI TOIMI ILMA USALDUSETA!" "STEFAN PALUN! Ma usalan sind aga miks sa niimoodi närvi lähed?" Mees kratsis oma kukalt ega öelnud midagi. Mul voolasid pisarad. Stefan läks rõdule suitsu tegema. Ta tegi seda ainult siis, kui ta närvis oli.      Läksin talle vaikselt järgi. Võtsin talt seljatagant ümbert kinni ja kallistasin. Stefanile see ei meeldinud ja keeras end ümber ja tõukas mu nõrgalt eemale. "Steff..."  

Istusin diivanil ja vahtsin lakke, et nii pisaraid kinni hoida. Järsku tuli ta tuppa tagasi ja karjus:"KAS SA ARVAD ET MINA EI TEA, MIS SA SEAL USAS KORRALDASID?" "Mida?!?!?!" ma ei saanud aru. "MA EI OLE PIME! MA NÄGIN, KUI SA DAMONIGA SUUDLESID!!!!" Ma oleks nagu puuga pähe saanud. "Arvasid, et pääsed puhtalt? Ma lootsin, et see oli see üks kord aga ei. Ma lootsin, et kui me tagasi tuleme, siis sa räägid mulle ausalt ära aga MIDA SINA TEED? HAKKAD MIND SÜÜDISTAMA PETMISES!!!" "MA EI SÜÜDISTANUD SIND!!!" "AGA HAKKASID!" "EI  STEF!" "PALUN, ÄRA KUTSU MIND NII!" Ma ei talunud seda olukorda enam. "Stefan, kus sa lähed?" "Ära!" "Mine jah!" 

See oli saatuslik lause. Ta hakkas oma asju pakkima ja poole tunni pärast oli ta läinud. Helistasin Electrale. Ei rääkinud temaga pikalt. Lõdisesin seal külma vee all. Lõpuks panin riided kuivama ja kuivad riided selga. Electra oli sõnumi saatnud, et ta ei tule tagasi veel ja Damon oli helistanud. Kolm korda. Lülitasin telefoni välja. Proovisin magama jääda aga see ei õnnestunud ennem, kui pudeli veini ära jõin.

Ärkasin pühapäeva lõunal. Stefan oli vist siin käinud öösel, sest vannitoas tema asju polnud, kapis ja elutoas ka mitte. See pani mind uuesti nutma.  Korter oli tegelikult minu. Lülitasin telefoni tagasi sisse. Damon oli mulle kirjutanud, et ta teab, et me Stefaniga lahku läksime. 

Damon. Damoniga kohtusime võtetel. Ta tutvustas mulle kõiki ja kõike mida peaksin teadma. Ta flirtis muga algusest peale ja pea kõik vabad hetked veetsime koos, kuni ta lõpuks ütles, et on minusse armunud. Ta ajas mu pea täiesti segi! Ta oli veel parem kui Stefan. Mul oli väga raske tegelikult, sest ma ei suutnud Stefanit maha jätta.

Nüüd sain ma aru. Mina olin kõiges süüdi, mitte Stefan. Mul hakkas temast nii kahju. Saatsin talle sõnumi: Anna mulle andeks! Meie vahel on kõik täiesti läbi. Vastas: Jah, ma tean. Kõik. Me olime koos pea kaks aastat. See tegi haiget, sest niikaua, kui me Eestis olime, oli kõik hästi. Ma ikkagi armastasin teda. Ma poleks iial uskunud, et nii läheb. Aga hetkel ma ei igatsenud Stefanid vaid Damoni. Ma poleks uskunud, et USA'sse minek nii lõppeb. Ma ei saanud ise ka enam aru, kellest mul kahju on, keda igatsean, tahan ja mis ma tegema peaks. Helistama Damonile? Kutsuma ta siia? Või endale aega võtma? KAS MA OLEN ÕNNELIK, ET ME STEFANIGA LAHKU LÄKSIME VÕI OLEKSIN PIDANUD DAMONI UNUSTAMA???