Electra lugu 2

Vahest meeldib küpsiseid loopida

 Nii hea oli lõpuks oma voodis olla ja välja puhata. Pikutasin veidi ning siis tegin termosesse kohvi, panin mõnusalt riidesse ja läksin Dannyga jalutama. Jalutasime mereäärde ja tagasi. See tegi  kokku umbes 20 minutit. Kevadel tuleks ilmselt see vahemaa joosta ja ring veidi pikemaks teha. Tagasi tulles sõin ning olin mitu tundi arvutis. Lõunal tellisin omale takso ja sõidsin klubisse. Kõik ei olnduki nii roosiline, kui uskusin. Jõulude paiku oli klubi täiesti tühi ja üleeile oli seal suuremat sorti jama. Töötajad olid omavahel tülis ja seetõttu ei sujunud kõik hästi ning selle pärast kannatasin klienid ja lisaks kõigele said seal kokku kaks poliitikut ning seal läks suuremaks sõnavahetuseks kaasates kõik teised. Raamatupidaja oli täiesti hädas, sest kõik ei klappinud ja kuigi meil läks hästi vahepeal oleme napilt plussis. Lubasin, et uuel aastal tööle naasta ja mõteme midagi siis välja.

Uitasin vanalinnas ringi. Messisin Robertiga. Ta oli kontoris ja enne kella viite ta tulema sealt ei saa. Mõtlesin talle üllatuse teha sinna minna.  Võtsin poest käsitööküpsiseid ning istusin taksosse. Sõites mõtlesin välja põhjuse, miks peaksin sinna sõitma: mu enda auto on seal. 

"Tere." "Tere, kuidas saan teid aidata?" "Kas Robert on siin?" "Kes küsib?" "Electra." Mees tõstis lõpuks arvutilt pilgu ja jäi mind vaatama. "Mmm Eletcra." "Jah." Mees tõusis püsti ja sirutas mulle käe. "Mina olen Taanjel, Roberti sõber ja äripärtner." "Electra ikka veel." Taanjel muigas korraks ja istus lauataha tagasi. "Romet on hetkel hõivatud aga tal ei tohkis väga kaua minna enam. Istu." Mul oli veidi veider olla. Kas peaksin küsima midagi, rääkima? Õnneks andis facebook teada, et mu ema kutsub mind Candy Crushi mängima.

"Robert on sust palju rääkinud." "Ahah ja mida siis?" Mind isegi huvitas, mida ta on minust oma parimale sõbrale on rääkinud. "Sa oled ta korralikult ümber sõrme keeranud." Oleksin tahtnud rohkem teada saada aga käis uks ja Robert tuli sisse. Ta ei märganud mind ja kõndis esialgu minust mööda.Taanjel muigas aga ei öelnud midagi.

"Kuule, kas sa said valmis?" "Mhmhm." "Ok, väga hea." Ta soris paberites ja näis midagi otsivat. Ta polnud mind ikka veel märganud. Nojah ta oli kogu aeg seljaga. "Mida sa otsid seal nii väga?" "Mercedese ostja andmeid." "Need on ju siin." "Aa. Oh väga h... Sina siin!" Viskasin talle kaks küpsist. "Õu kuule!" "Läks sul alles aega." Loopisin teda veel. "Ära viska! Ära raiska head kraami." Ta taganes. Mulle meeldis teda loopida ja tõusin püsti ning hakkasin jooksma. Taanjel naeris. Peale natukese aega jooksmist tahtis ta treppidele minna. "Ai, ai aii." Hoidsin kätega peast. Romet jooksis minu poole. "Mis on." küsis ta murelikult. Tegin Taanjelile silma, mispeale ta lähenes talle seljatagant. "HAHAAA!" "Mmddmida!" Taanjel valas talle pudelitäie vett pähe. Olime Taanjeliga naeru krampides. "Hahhaaaitäh Taanjel." Robert oli šokeeritud. "Mida kuradit!?"

 Chillisime terve õhtu seal. Tellisime pitsat ja juua. Ajasime niisama juttu ja avastasin, et Taanjel Ja Robert on väääga lahedased, sõbrad. Nad klappisid mega hästi.

"Mis homme teete?" küsis Robert.

"Mis siis homme on?" ei saanud ma kohe pihta, sest mulle ei meenunud küll midagi.

"Vana-aasta õhtu on!" 

"Aaaa! Haha! Juba ongi või? Ma ei tea, mul on ajaarvamine täiesti sassis."

"Mis teed siis?" küsis Robert uuesti Taanjelilt."

"Päääärunuuu lähen! Sa oled juba mitu korda küsinud." 

"Aaa jaaa... Sa lähed Merkale külla?"

"Mhm. Ma kavatsen sügisel isaks saada..."

Teesklesin, et ei kuulnud seda. Ma olin üllatunud. Jah mulle meeldivad otsekohesed inimesed aaaaga see ajas mind ikkagi vaikselt muigama. Läksin näost valgeks peale seda kui Taanjel küsis Robertilt, et kas saa ka? Robert naeris. "Mul pole kellegiga saadagi." "Aga...Elecr." 

"See on hull ju!" 

Hakkasin südamest naerma. Ma ei suutnud lõpetada. 

"Ei ole siis või? Ajas mind küpsistega taga." 

Pühkisin näpuotstega pisaraid ära. Edasi läks kõik väga naljakalt.  

"Aaaga mis sa ise teed?" küsis Taanjel.

"No ega ma ei teagi... isa juures on pidu, suvilas. Võib-olla ei teegi midagi või siis lähen niisama linnapeale. Aga sa, Electra?" 

Kehitasin õlgu. Ega mul ka väga midagi teha ei ole, sest juua ma ei saa, sest ravimid ikkagi veel peal... "Johnny kutsus mind ka aga ma tahaks ilutulestikku ka näha..." "Ma ka aga siis ma peaks seni kaine olema kui papsi juures olen aaga... OH! Electra väga hea! Sa oled siis kaine autojuht!" 

"Mult võeti load ära ju..." "Äh, ega load ei sõida!" "Taanjelil on õigus! Alguses lähme papsi juurde ja siis enne südaööd lähme linna?" 

Mõtlesin hetke ja nõustusin. Mis siis ikka. Kui pitsa ja jook otsas, viis Robert mind koju. 

"Ma tulen siis homme kell neli järgi?" Noogutasin, avasin turvavöö, suudlesime ja läksin tuppa. Olin suhteliselt väsinud ja seega võitsin meigi kohe maha ja pesin hambad ning läksin magama. Olin just magama jäämas, kui Robert mulle kirjutas ja head ööd soovis. Kirjutasin talle vastu ja proovisin uuesti magama jääda.