Electra lugu 2

Miks kurat ma ära jooksin?

 mulle täna helistati ja öeldi,  E T  mu ema oli enne õnnetust endale mingeid tablette bussis märkamatult vaikselt sisse söönud ja juhuslikult toimus seal veel avarii... EHK SIIS TA TEGI ENESETAPU! Mina ei kavatse tema heaks enam mitte kui midagi teha!"  ütlest ta mulle kindlameelselt. "Robert, kuula! Ära otsusta midagi ennem, kui tead, miks ta seda tegi." Robert pani kõne kinni. Ma ei hakanud tagasi ka helistama. 

Reedel olin aga tööl tagasi ja seal toimus taas väga vinge pidu. Kuulsaid ja ilusaid oli saal täis. Aitasin jooke välja jagada. Täna  kestis pidu  kuni kella seitsmeni. Kauem ei saanud, sest vahetus sai läbi ja töötajad väsinud. Ise ka kohe peale kojujõudmist pain koerale rihma kaela, kiire väljaskäik ja panin uue vee ja toidu ning vajusin ära magama. Laupäeval ärkasin kolme aegu ja kõik kordus taas. Pühapäeval magasin veel kauem.  Õhtu arvasin, et veedan kodus aga ei. Rääkisin Robertiga facebookis ja otsustasime jalutama minna kesklinna. Väljas oli kottpime ja linn tühi. Vaid väga vähesed liikusid. Jalutasime mitu tundi. Temaga oli nii hea rääkida, sest ta ei rääkinud ainult endast, küsis küsimusi julgelt ja vastas kõigele. Iga hetkega hakkas ta mulle rohkem meeldima ja ta vaikselt puges mu südamesse. Olime jõudnud vanalinna ja vaikselt hakkas sadama esimest lund. See tekitas romantilise õhkkonna. Ma ei tahtnud sugugi, et see õhtu lõppeks. Hinge süttis väike ärevus. See oli kuidagi nii hea ja soe tunne. Ilma suudluseta see õhtu muidugi ei lõppenud.

Järgnev nädal möödus nagu vast armunul paaril  ikka: kiirelt, rõõmsameelselt ja romantiliselt. Iga õhtu tegime koos midagi ja meil klappis hästi. Temaga on nii hea koos aega veeta. "Tead, mis. Ma olen sulle ühe asja kohta valetanud." ütles ta mulle. "Mida siis?" ütlesin käsi rinnale risti asetamas. "Mu lemmik auto polegi Range Rover." Vaatasin teda veidra pilguga mis muutus vaikselt naeruks. "Miks sa siis seda valetasid?" "No ma uurisin su facebooki ja see oli lihtsalt hea võimalus..." "Milleks?" küsisin kavala naeratusega. Ta võttis mult ümbert kinni ja vastas, et eks ikka mulle külge löömiseks. Oli pühapäeva õhtu ja me vaatasime telekast snkt ja rääkisime selle taustal. Plaanisime esmaspäeval kuhugile spasse sõita. See mulle sobis. 

Kuid ma pidin siiski pettuma. Me läksime tülli.  Pettusin kohutavalt. Jooksin sealt uste paukudes minema. Istusin autosse ja olin vaid mõni sekund sõitnud kui pisarad voolama hakkasid. Mul polnud kunagi nii valus olnud. Kodus vajusin seina mööda maha ja nutsin täitsa hüsteeriliselt. Vihkasin ennast kohutavalt, sest lootsin vist tõesti  liiga palju.  "Nagu meil just hakkas midagi toimuma ja siis lihtsalt mõne sõnaga saab kõik ära rikkuda." nutsin Mannule. Ta tuli kiirelt minu juurde, kui talle helistasin. "Mis ta siis ütles? Okei, ma küsin siis nii, mille pärast te vaidlema hakkasite?" "Mis vahet seal on! Kui ta selline ongi, siis mul pole temaga midagi teha!" "Ma ei usu sind." Mühatasin. "Millest te siis rääkisite?" "Kõik alagas sellest, kui ma proovisin talle seletada, et ta ei tohiks ema hukka mõista. Siis läks ta vihale. Ta ütles mulle, et ma ei tohiks nii sinisilmne olla." "Aga tal on ju õigus!" Sain Mannu peale kurjaks. "Käi kuupeale!" "Ütles ta veel siis midagi?" "Jah." "Mida?" "KUST MINA TEAN?"  "KAS sa oled mingi lollakas või? Niimoodi ära joosta oli sinust väga lapsik JA kas sa üldse saad aru mille sa praegu ära rikkusid? Ta oli sulle parim! Sa oled ikka debiilik!" Mann läks minema. Olin taas surtud südamega...

Järgnevatel päevadel ei tulnud kodus passimine kõne allagi. Hoidin ennast  pidevas tegevuses, et mitte Robertit igatsema hakata ja mõelda talle helistada. Tegin omale spordikolubi liikmekaardi ja iga õhtu käisin trennis. Lõunad sõin kas siis mõne sõbra või mõne "äripartneriga" või siis sõin  kohapeal. Ühe neljapäevase lõuna veetsin koos Stefaniga. Jalutasime juhuslikult kokku ja otsustasime sööma minna. "Oi vabandust! Ohh... Stefan! Tere!" "Teree!"ütles ta naeratusega "kuhu ruttad?" "Sööma ikka, sa?" "Sama, sööme koos või sul partner olemas?" "Oh ei! Aga minugi poolest! Kuhu lähme?" "Mul täitsa ükskõik. Sinna kus sulle meeldib." Ma polnud Stefanit väga ammu näinud. Enne nende USAsse minekut oli  vist viimati. Jalutasime veel viis minutit ja olimegi pubis. Istusime akna alla ja tellisime söögid. "Nohhmm...Kuidas läinud on?" küsisin. "Hästi, tööl läheb järjest paremini ja..." "Ja?"  "Ei midagi. Aga sul? Kuidas Oliivia klubis?" "Vaikselt. Klubis läheb väga hästi ja plaanime kevadel kolima hakata" siis meenus, et Stef on arhitekt "kuule, meil on välja valitud üks vana laohoone või midagi muud sellist ja kas me võiksime sinult tellida?" "Vabalt! Miks ka mitte!" "Ma siis saadan sulle siis pärast info." Saabus minu supp ja Stefani lasanje. Tekkis väike paus. Tahtsin kohutavalt küsida, kuidas tal Mannuga on ka kuidas ta on olnud peale nende lahku minekut aga kardsin. Ma ei tahtnud teda riivata ega mõtlesin, et äkkkkkki hakkab just üle saama ja mina pärin niimoodi. Ta ilmselt siiski nägi läbi ja ütles, et ma võin küsida, kui mind miski piinab. "Miks te Mannuga lahku läksite?" "Sa tead ju küll." ei mõistnud ta, miks ma seda küsisin. "No räägi nii, nagu sina tunned. Oma arvamus." Stefan võttis lonksu kohvi ja jäi mõttesse. "Noo... tal tekkis keegi uus Ameerikas."

"Kuidas sa sellest aru said?" 

"No ta oli teistsugune." 

"Mis mõttes? Täpsustaksid?"

Stefan ohkas. "Ta hakkas minust vähem huvituma, ta oli kogu aeg väsinud, kui sa saad aru mida ma öelda tahan." Noogutasin. "Ta jõudis hiljem koju  kui ta öelnud oli. Ja... Ma nägin ka neid koos." "Mmm... ma ei tea kas sa juba äkki tead aga Mann... Mann ootab last." Stefan kohkus aga ütles, et mis see tema asi on. "Aga sa ise?" "Mida?" Ma ei öelnud midagi. Vahetasime teemat.

Möödus nädal, kaks ja möödus kolmaski. Väljas  päris külm detsembri teise nädala kohta. Linn oli täis erinevaid jõulukaunistusi. Lisaks muudele mõtetele tuli hakata mõtlema kinkidele. Lastega oli lihtne aga vanemad ja õed, nendele on alati kõige raskem midagi leida. Otsustasin selle teema veel mõneks päevaks kõrvale jätta... Plaanisin võtta vaba esmaspäeva ja terve päev kinkidele pühenduda. Mõned mõtted juba olid...

Kui ma endaga täiesti aus olin... siis igatsesin Robertit. Jah ma teadsin teda vaid kuu aga siiski. Ma polnud temast midagi kuulnud ka peale seda. Teadsin vaid, et ta pidi kaks nädalat tagasi Prantsusmaale minema ja sealt UKasse. Ma olen kindel, et tal on juba keegi uus kellega aega veeta ja lõbutseda. See mõte tegi mind tegelikult väga kurvaks. Järjest enam tõmbusin endasse ja ma ei saanud Robertit oma peast välja... Sees valutas ja igatsus tekitas stressi, võttes ära mult mu motivatsiooni. Muidugi kasvas ka viha enda vastu, kuna too kord sealt minema jooksin kui viimane debiilik...