Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

8. Peatükk - Nagu kass, kel on üheksa elu

See naer kuulus Kerlile. Me mõlemad ei suutnud uskuda, et tema elus on. Ma teadsin sellest, et Natalja võib elus olla aga, et ka Kerli. Ma mõtlesin, et nüüd hakkas kõik otsast peale ja aeg oli tagasi keeratud sinnani, kus Kerli oli elus ja tahtis Damenit endale ,,Tule minuga Damen!" Kutsus Kerli ta enda poole. 

,,Ei ära mine temaga!" Hüüdsin ma läbi mõtete. ,,Palun Damen!"

,,Tule Damen!" Hüüdis ta jälle ,,Mul on sulle pakkuda midagi head."

..Ma armastan sind Damen! Palun ära tee!" Hüüdsin läbi pisarate. Ma ei tea mis juhtus aga nähtu kadus mu silme eest järsku.  Tõusin voodist järsku üles, Ricky toetas mind ja lükkas mu vaikselt voodisse pikali, ahmisin õhku ,,Ma pean minema, Damen ja Kerli..." Ütlesin ma kui Ricky mu peatas.
,,See oli lihtsalt uni Catherine." 

,,Ei see oli nägemus." Ütlesin.

,,Palun Catherine, su kari ajab asja joonde."

,,Olgu peale." Noogutasin. ,,Ma tahan vett, kurk kuivab." Ütlesin seejärel Rickyle. Ta noogutas ja läks köögi suunas. Ma tasakesi tõusin voodilt kui olin juba voodist väljas ja püsti, ilmus Ricky eikusagilt välja kiiresti, käes klaas veega ,,Mida sa teed?" Jõudis ta küsida karjudes kui ma juba välkkiirelt kadunud olin. Teleporteerusin end linna. liikusin sinna, kus oli surematute koobas.  Sisenesin koopasse ja läksin mööda koridore sinna, kus olid erinevad kongid. Ma kõndisin vaikselt ühe kongi juurde, Reet norutas nurgas teiselpool oli Alekna ,,Alekna, Reet!" Hüüdsin vaikselt sosinal. 

,,Catherine!?" Oli Alekna ehmunud mind nähes ,,Mis sa siin teed? See on liiga ohtlik."

,,Mitte ohtlik minu jaoks. Ma olen Alfa." Ütlesin ma vapralt. ,,Minge kaugemale!"
Läksin natukene eemale ja kasutasin oma maa elementi. See pani pinna mu all värisema ning seejärel ilmusid pinnale puujuurikad, Paksud ja jämedad. Need lendlesid vastu kongi kuni see oli maatasa ja tee oli vaba.
,,Tulge kiiresti!" Hüüdsin ma neile. Nad jooksid mu juurde ja siis sulgesin oma silmad, et kutsuda elemendi libahunt. Mõne aja pärast seisis ta mu kõrval. ,,Sa kutsusid?" Küsis ta minult mõtteis. Vaatasin tema lummavat helesiniselt läikivat kasukat. See oli Waterlan, minu isiklik vee elemendi libahunt  ,,Sa pead leidma Dameni ja siis mulle näitama kus see on, kus ta on." Ütlesin ma mõtteis. Ta noogutas ja jooksis minust kaugele, muutudes seejärel nähtamatuks.

,,Mis plaan sul on?" Küsis Alekna. 

,,Päästa Damen." Ütlesin ma ja jooksin mööda piki koridori, nemad mu järgi.

,,Kus mu vend on?" Küsis Reet nukralt.

,,Ma leian su venna." Lohutasin teda. Kuulsin kaugel ees urisemist ja sisisemist. Lähemale jõudes nägin oma vanaema, Mariat ja Gregorit surematutega võitlemas. Jooksin välkkiirelt nende poole ja lasin surematute poole veejoa, Alekna muutus hundiks ja tegi sedasama. Reet võttis hoogu ja hüppas surematule kaela, imedes ta energiat endale. 

,,Catherine?!" Hüüdis vanaema. ,,Sa peaksid Ricky juures olema."

,,Ma päästan ise oma kallima, sina juhi nad siit välja." Ütlesin vanaemale.

,,Ei ma ei jäta sind siia." Ütles ta, pead raputades. 

,,Minuga saab kõik korda." Ütlesin veenvalt. Vanaema noogutas ja jooksis mu karjaga väljapääsu poole. Mina jooksin aga sinna, kust tundsin Dameni kohalolekut. Ma armastasin teda nii väga ja tundsin endas süüd, et olin ta jätnud ja minema lubanud enda juurest. Ma mõne aja pärast leidsin ukse, mille taga kuulsin Dameni häält. Ma lõin ukse maha, Damen ja Kerli ning Aleksander tardusid paigale.

,,Mida?" Küsisin ma.

,,Catherine sina?! Miks sa siin oled?" Küsis Aleksander arusaamatult.

,,Ma olen siin, et...." Hingeldasin. Damen ja Aleksander tahtsid mu juurde joosta aga Kerli peatas nad.

 ,,Kuhu nüüd nii kiire hakkas?" Küsis ta vastikult. Kerli kõndis mu juurde aeglaselt ja silitas mööda mu nägu alla. ,,Kahju, et Damenil ei õnnestunud sinuga kordagi olla." Ütles ta kurvalt. ,,Kuna ta tahtis minuga olla."

,,Valetaja!" Karjusin ma Kerlile ,,Sa oled nagu mingi paganama kass, kel on üheksa elu."
Ta pigistas oma küüntega mu nägu.
,,Sa proovi teda puutuda ja ma tapan su!" Urises Damen vihaselt. Kerli hakkas Dameni poole liikuma. Ma noogutasin Aleksandrile, ta noogutas vastu. Järsku Aleksandri nähtamatu elemendi libahunt lükkab Kerlit. Ma jooksen Dameni ja Aleksandri poole ning transpordin end tagasi Ricky juurde.
,,Catherine!" Urises Ricky kui me järsku kolmekesi ta ette ilmusime. ,,Sa oleksid võinud elementumi kaotada."

,,Ma olen elus, minuga ei juhtunud midagi." Ütlesin rahulolevalt.

,,Aga nägu on sul ikka korralikult ära kraabitud." Ütles Ricky vihaselt.
Damen tuli mu juurde ja puudutas mu nägu ,,Me tervendame üksteist nagu tookord tegime seda, kallis."
Aleksander ja Ricky lahkusid toast. Damen võttis mu pea oma käte vahele ,,Minu kaunis ilus Catherine."
Ma punastasin ,,Damen."
Tundsin järsku kuumust mööda ta käsi mu näosse minemas ja enda vee elementi. See oli oivaline ja mõnus tunne. Ta võttis käed ära ja naeratas suunurgast. Minu kallis armas vana Damen oli tagasi ja alatiseks minuga kuna ma ei lase teda enda juurest enam kuhugi.

,,Ma armastan sind Damen!" Ütlesin ma läbi nutu ,,Ära mine mu juurest enam kunagi ära."
Ta noogutas ,,Ei lähe ma kuhugi, mu kaunitar." Ütles ta ja suudles mind seejärel ,,Sa oled minu arm ja ma armastan sind nii väga!"
Vaatasin peeglisse, mu nägu oli terve, ühtegi küünejälge polnud enam. Me olime tervendanud üksteist.

,,Kas sa armastad mind?" Küsisin ma.

,,Kallis mis küsimus see on?" Naeratas ta seda küsides ja suudles mind pikalt. ,,Ma armastan sind üliväga. Oled mu elu, Catherine."

,,Ma kahtlen selles." Ütlesin ma siis.

,,No mida juttu?!" Hüüdis ta vaikselt ja suudles mind jälle, nüüd veel pikemalt kui enne. 

,,Ikka kahtled kallis?" küsis ta siis naeratades. Ma noogutasin ,,Natukene."
Ta raputas pead ja suudles mind veel pikemalt kui enne, koos langesime voodisse ja ta jätkas oma suudlustega ka siis. 

,,Kuidas on lood nüüd?" Küsis ta mulle silma vaadates. Ma raputasin pead ,,Nüüd ei kahtle ma sinus enam üldse." 

,,Tore kallis nii, et võime nüüd mürada." Ütles ta magusalt. Ta suudles mu kaela ja liikus suudlustega mööda mu rindu alla. ,,Ma tahan sind jälle kallis Damen!" Oigasin ma. Ta ei lausunud sõnagi kuid jätkas oma suudlustega mu kehal. Ta hakkas mul särki seljast ära tirima kui ma ta isale vahele jäin. Isa tegi suured silmad kui nägi meid ,,Nonoh mis te siin teete?" Küsis ta.

,,Me..ee..oleme niisama." Naeratas Damen suunurgast.

,,Tule ta pealt ära poeg!" Karjus ta nüüd ,,Sa ei tohi teda puutuda, ta on rase." Damen tegi suured silmad ja vaatas mind ,,Sa..sa oled rase!" Hüüdis ta kohkunult. Ma Raputasin pead ,,Olen jah mis selles halba on?" 

,,Me ühinesime üksteisega alles eile ja juba sa oled rase." Ta raputas pead ,,Kuidas on see võimalik Catherine?"

,,Poeg lõpeta!" Karjus Aleksander. Dameni nägu muutus kurjaks ,,Kuradi värk see on. Miks mina alati kõigest viimasena teada saan." Karjus ta üle toa.

,,See on täiesti normaalne, et Catherine rase on, kuujõud toovad selle ennem esile kui päris inimestel, kes teevad seda ükskõik mis ajal." Ta raputas pead ja vaatas pojale silma ,,Ma tean kuna olen seda kolm korda läbi elanud."

,,Mismoodi kolm korda?" Küsis Damen.

,,Me saime nataljaga Kerli, sinu emaga sind Damen ja ma olin sel ajal juures kui sündis Angus, elementum. Sa võid Alekna käest küsida kui ei usu, et rasedus lööb välja kohe peale täiskuud."

,,Nojah." Ohkas ta ja suunas pilgu mulle ,,Anna andeks!" 

,,Pole midagi Damen."
Ta hakkas sülitama enda ette ,,Ma arvasin, et olid kellegi teisega aga ma arvan, et tundsin seda lihtsalt ette või nägin unes."

,,Ma olin ainult sinuga." Ma ei suutnud öelda, et olin Gregoriga. Ta kindlalt lööks ta maha. Proovin hoida seda salajas nii kaua kui võimalik. Kuidas ta sai seda ette tajuda, et ma olin kellegi teisega? Kas mu mõtted olid avatud tema jaoks? kas ma mõtlesin Damenist kui olin Gregoriga? Kõik need küsimused tiirlesid mul mõtteis.