Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

19. Peatükk

Hüppasin rõõmuga majast välja ja muutusin hundiks. See oli nii mõnus, tunda pehmeid rohukõrsi oma varvaste all, näha nii nagu hunt näeb ja joosta vabana.

Ma olin sellest nii kaua unistanud ja nüüd oli see päev käes aga mul oli eesmärk välja uurida Dameni kohta, kas ta oli ikka tema ise. Ma kartsin, et surematute käsi oli siinsamas mängus jälle. Ma polnud kohal ega ei teadnud kas Damen sai neist lõplikult jagu ja Kerli..mis sai Kerlist?! Tundsin ninna tulemas tuttavat sooja lõhna, hunt nagu minagi ning ta pärines minu karjast. Läksin lõhna järgi ja mida lähemale ma jõudsin, seda tugevamaks see lõhn muutus aga see polnud ainult hundi lõhn vaid see segunes vere lõhna. Nuuksusin ja arvasin, et midagi jubedat on Dameniga juhtunud just sama, mida nägin unenägudes. 

Kõndisin vaikselt lõhna järgi ja kui olin väga lähedal kuulsin nuuksatusi, need tulid puu tagant. Kõndisin seejärel ümber puu ja ohkasin kergendatult kuna see polnud Damen vaid hunt, kelle ma olin karjast välja ajanud. Muutusin tagasi inimeseks ja kummardusin hundi juurde.
,,Kas sinuga on kõik korras Eumere?" Küsisin ta käest.

Ta hingas raskelt kuid ta suutis ikka viimase jõuga tagasi muutuda ja lausus siis ,,Ma olen haavatud, kas see tähendab, et kõik on korras?!"

Raputasin pead ja mõtlesin endamisi, ikka sama tige ning tusane. Asetasin oma käed tema kõhule kuna seal oli suur haav. Mõne aja pärast oli see haav kadunud ehk õigemini tervendatud aga tundsin end natukene väsinuna peale seda. Ma polnud vist eriti kosunud peale rasket sünnitamist.
Eumere tõstis end istuli ja vaatas mulle otsa ning tänas ,,Aitäh sulle!" 

,,Pole tänu väärt." Ütlesin ,,Aitan oma karjaliiget hea meelega."

Ta turtsatas sellepeale ,,Mis karjaliige ma enam sulle olen?"

,,Nüüd oled jälle mu karjas teretulnud kui ütled, mis või kes sulle liiga tegi?"

Ta hakkas nutma ,,Ma ei suuda seda teha, sa vihastad mu peale jälle."

,,Ei vihasta seekord, ma luban." Noogutasin.

,,Mind ründas Damen!" Ütles ta hingeldades ,,Olin tulnud siiakanti uurima sinu tervise kohta ja kuulsin rõõmsaid ulgeid ning proovisin metsas ööbides teada saada, mis need ulgumised tähendasid. Hommikul olin tagasiteel oma kaljule, kus ma elasin kui järsku keegi urisedes tormas mu poole. Ma hakkasin algul vastu ja proovisin end vabastada musta hundi haardest aga ei suutnud lihtsalt kuni ta mu kõhtu hammustas. See oli nii jube vaatepilt, ma tahtsin surra sealsamas kohe, anusin teda, et ta mu tapaks aga ta selle asemel muutus tagasi inimeseks ja jooksis minema. Ma jäin siia selleks ajaks kui tulid sina." Ta hakkas nutma nüüd ,,aitäh sulle Catherine!" Hüüdis ta läbi pisarate.

Ma noogutasin ,,Ma arvasingi, et Dameniga on ikka midagi lahti, ta on neeljatud ja ma ei usu, et ta kunagi normaalseks veel muutub."

,,Mul on nii kahju sinust Catherine, kas ma saan sind kuidagi aidata selle eest, et mu tervendasid?"

,,Mind aitad nii, et võitled mu karjas, mul kuluks su abi igati ära." Ütlesin ja tegin talle silma.

,,See on mulle suur au, Catherine Reyes!" Ütles ta ja kummardus mu ees.

,,Lähme tagasi Eumere." Ütlesin ja ta nõustus sellega.

,,Kuidas sul vahepeal läinud on?" Küsis ta mind nukralt vaadates. Naeratasin ta ilme peale ,,Mul on head uudised selle ulgumise pärast."

,,Oh mis uudised?!" Hüüdis ta.

,,Ma sain tütre ja poja vahepeal." Ütlesin suunurgast naeratades.

,,Päriselt või teed nalja?!" Karjus ta hüsteeriliselt seda küsides.
,,Päriselt ikka päriselt!"  vastasin ma rõõmsalt.
Ta hüppas nüüd õhku ja tegi käele hõbedase kuuli, kus oli süda ja selle keskel Dameni ning minu nimi. Ma ei saanudki aru, mis elementi ta omas aga ma arvan, et jõuan pärast ka ta käest seda küsida.

Mõne tunni pärast olime tagasi Ricky majas. Vaatasin kurvalt tagasi metsa poole ja lootsin, et Damen endale viga ei tee ,,Kas tuled Catherine?" Küsis Eumere kurvalt, mu pilku püüdes.

,,Jah kohe." Ütlesin ja marssisin trepist üles. Ma järgmine kord ei lase sul niimoodi omapäi uitama minna ütlesin iseendale mõtteis.
Läksime Eumerega otsejoones oma toa poole, sealt leidsin Alekna eest. Ta kiigutas kahte last oma põlvede peal. 

,,Appi nad on nii armsad mõlemad!" Kilkas Eumere ja paitas neid mõlemaid. Ma naeratasin talle ja noogutasin Aleknale, et ta võib nüüd minna oma asju ajama. Akadeemias õpilased olid läinud üle pea juba kuna polnud Aleknat, kes juhiks kooli, sest ta pidi minu järgi valvama, et mul oleks kõik vajalik olemas. Tema arust pidid kõik mind kohtlema kui printsessi. Ühest küljest ma olingi printsess kuna ma pidin peale Aleknat akadeemia üle võtma temalt ja ise juhtima seda. Mul oli niigi palju kohustusi, mille sisse kuulus ka nüüd laste kantseldamine.