Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

1. Peatükk - Üksindus

On hommik, ma ikka magan. Ma ei suuda ärgata, ma ei taha enam kunagi ärgata ega elada. Viimased tunnid, mis ma olen pidanud läbi elama on täielik katastroof minu jaoks. Ma tahaks parema meelega olla surnud ja olla seal taevas koos oma kallimaga. Armastada teda ja olla koos temaga, igavesti. Kuulsin oma magamistoa ukse tagant noorema naisehäält hüüdes oma nime.

,,Catherine! Kas sinuga on kõik korras?" Ütles keegi mureliku häälega. Oleks see ainult olnud Damen, kes mu ukse taga koputab ja murelikult mu kohta pärib aga teda pole enam. Ma nutan lootes, et ta tuleks mu kõrvale ja see eilne oleks uni aga ei....teda pole ja järelikult pole see ka uni.

,,Catherine! Palun lapseke, tee uks lahti!" Hüüdis nüüd murelikult vanem naisterahvas. ,,sa pead sööma midagi."

,,ma ei taha mitte midagi, jäta mind rahule!" Hüüdsin talle vastu.

,,kallis palun!" Hüüdis murelikult mehine hääl. ,,Cathy!?"

,,Damen?" Nuuksusin ma ,,kas see oled tõesti sina?" Küsisin ma läbi nutu ja sammusin ukse juurde, et see avada. Avades ukse polnud see Damen, see oli Gregor ,,mida sa tahad?!" Karjusin ma talle ,,jäta mind palun üksinda!"

Ta proovis mind kallistada aga ma lükkasin ta eemale ,,mida sa oma arust teed Gregor!?"

,,ma armastan sind! Nüüd kus Damen on läinud, saame olla koos."

,,sina! Sa lasid Damenil surra!" Karjusin südantlõhestavalt.

,,ma ei saanud midagi teha...mina ja Maria...me..." Hakkas Gregor kokutama.

,,jää vait!" Karjusin talle läbi nutu ,,lihtsalt jää vait!"

Mul tuli meelde see Gregori libahundi anne, et kui ma teda suudlen näen kogu tõde. Ma suudlesin siis Gregorit läbi pisarate.
,,Catherine mida sa...?" Oli ta ehmunud järsku ja suudles vastu.

Siis ma nägin seda kõike, minevikku ja tõde....

,,nad tulevad! Nad said kaitsest mööda." Karjus Alekna.

,,rünnakule!" Karjus Daria ja Darlen. Nad kõik jooksid surematute poole, võideldes nendega ja rebides nende pead otsast. Mõned libahundid hüppasid üle nõlvaku, et peatada need teiselt poolt. Gregor ja Maria võitlesid nendega, kes olid kooli poole hüppanud siis jooksis Damen hundi kujul koolist välja ja Gregorile ning mariale appi.

,,Damen mida sa teed? Mine tagasi sisse ja kaitse Catherinet!" Karjus Gregor Damenile.

,,ei Catherine magab ja on seal väljaspool ohtu, ma tulin teile appi" ütles Damen.

,,Damen ei!" Karjus Alekna Damenile ning üks surematu hüppas Aleknale kallale ning tiris ta metsa ,,sa mine tagasi, me saame hakkama!"

Mitu surematut hüppasid üle nõlvaku ja Damenile kallale. Ta tappis need kui järgmised surematud talle kallale hüppasid, Maria ja Gregor võitlesid teistega ning Gregor proovis tormata Damenile appi kui nägi teda ohus aga ta teele astus Rainer. ,,kuhu nüüd hundipoiss?!" Sisistas Rainer ja noogutas oma kaaslasele, kes hoidis Damenit kinni. Too läbistas oma käega Dameni ja rebis ta südame välja. ,,ei Damen! Semu!" Karjus Gregor. ,,ma ütlesin sulle!"

,,Gregor.." Hingeldas Damen ,,luba mulle..."
Maria kukkus nõlvakust alla ja karjus appi.

,,mida ma luban sulle, sõber. Ma täidan su lubadust." Ütlesin ma läbi nutu Damenile.

,,sa luba mulle, et hoiad Catherinet oma kaitse all ja ei lase talle kellegil teisel haiget teha..." Ta hingas raskelt. ,,ma usaldan sind, mu sõber ja usun, et sa ei vea mind alt."

,,ma luban sulle Damen, et hoian Catherinet kui oma armsamat. Ma teen kõik, et tal hea oleks ja poleks kurb." Ütles Gregor kätt südamel hoides.

,,tubli Gregor!" Hingeldas ta kui võttis viimase hingetõmbe ja naeratades ütles ,,te sobite kokku!"
Nad olid läinud, surematud põgenesid läbi portaali. Surematud, kes olid Gregorist kramplikult kinni hoidnud lõid talle valusasti vastu kõhtu. Gregor langes valust vastu maad ja proovis libistada end nõlvaku juurde, et aidata Maria üles nõlvakust siis tulin mina.

Lõpetasin suudluse ja märkasin Mariat Gregori selja taga, käed puusadel ,,mis see tähendas nüüd?!" Karjus ta kurjalt mulle.

,,mul oli seda vaja, tahtsin teada tõde. Anna andeks Maria!" Ja eemaldusin Gregori juurest. Proovisin panna ukse kinni aga Gregori jalg oli ees. ,,ma tahan sinuga rääkida!"
Maria pööritas silmi ja sammus vihaselt minema. Lasin Gregori uksest sisse ja sulgesin ukse. ,,mis sa rääkida tahad siis?" Küsisin ta käest kui sammusin voodi poole ja istusin selle servale. Ta tuli istus mu kõrvale ja võttis mu käest. ,,anna mulle andeks, et ei suutnud teda aidata."

,,see polnud sinu süü, Gregor." Ütlesin seda ja tundsin kuidas tahtsin jälle nutma hakkata.

,,ma olen sulle toeks, ma lubasin seda talle ja ma ei murra seda lubadust." Ütles ta mulle silma vaadates.

,,ma tean ja aitäh sulle ning anna andeks mulle!"
Gregor kallistas mind tugevasti.

,,mida ma teen nüüd? Kuidas ma edasi elan, ilma temata?" Hakkasin peale seda öeldut nutma.

,,rahu Cathy! Ma tunnen, et kõik läheb paremuse poole."
Proovisin talle naeratada läbi pisarate, ta naeratas mulle vastu kui me huuled taas kokku puutusid. Me suudlesime jälle.