Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

2. Peatükk - Miks?

Olime suudluse lõpetanud ja tahtsin talle rusikaga näkku lüüa aga ta peatas mu käe ning andis mulle magusa musi see peale. Seejärel tõusis ta ning hakkas lahkuma.

,,Gregor!" Hüüdsin ma talle. Ta keeras näoga mu poole ja irvitas suunurgast. See oli nii Dameni moodi. ,,kui sa tahad siis läheks koos poodi, sest sul on vaja tuulutada ennast kuna näed jube välja."

,,aitäh sulle Gregor, et mul olemas oled." Ütlesin talle voodist tõustes, sammusin ta poole ja kallistasin teda.

,,sa pead end korda tegema, midagi sööma ja siis lähme."

,,olgu." ütlesin närviliselt naeratades.

,,mis olgu?!" Küsis ta kohkunult.

,,olgu olgu Gregor kohe noh...oota ukse taga või kuskil." Ütlesin ma Gregorile, et ta ära läheks ja ei vahiks mind. ,,ma ei saa riideid vahetada!" Ütlesin silmi pööritades.

,,mh nagu ma poleks sind enne alasti näinud." Ütles ta mesiselt. ,,kas toon sulle söögi siia, su tuppa?"

,,ei ma tulen sööklasse."
Ta lahkus ja ma jäin üksinda oma tuppa. ,,Gregor!" Hüüdsin ma vaikselt talle järele. ,,ma armastan sind!" Aga ta ei kuulnud seda, sest vastust ei tulnud ta käest. Läksin end pesema, seejärel panin riidesse ja olin valmis minekuks. Valmis uksest väljudes, märkasin ma kapilaua peal läikivat asja. See oli Dameni sõrmus, mis ta oli mulle andnud. Võtsin selle kätte ja tahtsin sõrme panna kui mingi hääl peatas mu. Mu ette ilmus must hunt, Dameni sugune. ,,palun Catherine! Ära pane seda sõrme!"

,,Damen! Kas see oled sina?" Küsisin hirmunult.

,,mina jah, kas sa ei tunne mind enam ära?" Küsis ta kurvalt.

,,ei ma tunnen aga sa oled surnud." Hakkasin ma nutma ,,sa surid, ma nägin seda läbi Gregori silmade."

,,rahu Cathy! Ma olen elus ja varsti sa näed mind aga luba mulle, et sa ei tee midagi mõtlematut." Ütles ta karmilt ja haihtus. Mis see kõik tähendas?! Panin ruttu sõrmuse käest ja kuulsin mõtteis Dameni häält, mis ta mõtles sellega et ärgu tehku ma midagi mõtlematut. 

Ruttasin söökla poole, kus Gregor lauas ootas mind juba koos Maria, vanaema ja Dameni isaga.  ,,hommikust tütreke!" Hüüdis vanaema.

,,tere hommikust vanaema." Ütlesin talle ja aegutasin magusalt.

,,oh Issand tütreke sa näed näost nii valge." Ehmus vanaema.

,,kle lõpeta! Mul pole midagi viga...veel." Ütlesin.

,,ma mõtlesin viia Cathy poodidesse." Ütles rõõmsalt Gregor. Maria seepeale kirtsutas nina ja tõusis laua tagant et lahkuda.

,,Maria oota, tule kaasa meiega!" Palusin ma Mariat, olles temalt käest haaranud.

,,ei taha mul on targematki teha aga pidage meeles, et ei tee midagi mõtlematut."
Mõtlematut?! See sõna kummitas mu peas, et mul hakkas pea valutama.

,,Catherine kas sinuga on kõik korras?" Küsis Dameni isa.

,,ma ei saa...midagi on valesti." Oigasin ma peast haarates.

,,mis toimub Aleksander? Mis temaga on?" Küsis vanaema hüsteeriliselt.

,,ta näeb nägemusi..." Ütles ehmunult Aleksander ,,Gregor aita mind, viime ta Alekna juurde." Pilt mu silme ees läks mustaks.

Mõne aja pärast

Avades oma silmad märkasin ma, et olime Alekna juures. Proovisin tõusta aga Alekna pehme käsi sundis mul pikali heitma. ,,Catherine rahulikult!" Ütles Alekna heldelt umbes nagu mu ema.