Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

13. Peatükk

30 minutit hiljem

Ta oli läinud minu juurest kindlasse surma kust polnud väljapääsu. Tõusin voodist ja läksin akna juurde, et välja vaadata. ,,oh Damen kus sa oled?" Küsisin ma päikeselt.
Naasesin voodisse ja proovisin siseneda Dameni mõtetesse ja näha läbi ta silmade. Ta oli metsas, jooksis hundi kujul. 

,,Cathy kallis! Ma tunnen sinu kohalolu." Niutsatas ta armsalt. Ma Naeratasin seepeale ,,jah kallis see olen mina."

,,ma igatsen sind!" 

,,ma igatsen sind ka!" Ütlesin ,,oled minust kaugel aga tunnen sinu soojust siinsamas."

,,ma tunnen sinu soojust minuga kaasas, eriti siis kui oled minu mõtetes, minuga üks."
Ütles ta kui peatus lõpuks öeldes ,,me oleme kohal."
Angus seisis eemal puu varjus, ta ehmus kui nägi Damenit ja Aleksandrit.
,,appi ma mõtlesin, et surematud olete." Ütles ta hingeldades.

,,ei ole" naeratas Damen. ,,pole veel nii kaugele läinud."
Mulle meeldis Dameni huumorimeel, tal polnud see siiani kadunud. Mäletan kui ta naljad vahepeal mulle närvidele käisid ja vihale ajasid aga nüüd mulle täitsa meeldib. Angus osutas näpuga ehitise suunas ,,seal on nende salajane labor, kus nad neid asju korda saadavad." Ütles ta. ,,olgu olete valmis?" Küsis ta Aleksandri ja Dameni käest. Nad noogutasid mõlemad. ,,olgu musi. Me läheme sisse, oled valmis mind vahepeal aitama ja kontrollima?"

,,jah muidugi kallis!" Ütlesin. Ta naeratas sellepeale ning sammus Anguse ja Aleksandri järgi.

,,nad on kõikjal." Ütles Damen ning küsis Anguselt ,,kuidas me sisse saame?"

,,võtame nad rajalt maha vaikselt loomulikult."

Angus kutsus oma maa elemendi libahundi, Damen jää oma ja ma proovisin saata Damenile enda elemendi libahundi. Ma polnud seda nii enne teinud, et saadan kellegi teise keha läbi oma elemendi libahundi. Nüüd oli see esimene kord, mil ma sellist asja tegin. Damen kohkus kui nägi ta ette ilmumas veel ühte elemendi libahunti milleks oli minu Waterlana.

,,Catherine?!" Küsis Damen ehmunult.

,,mida?" 

,,kuidas sa seda just tegid?" Küsis Damen ,,ja veel läbi minu keha."

,,ma proovisin seda teha kuna olen seda teinud ühe korra sinu kehast eemal aga nüüd tegin nii."

,,vau see oli imeline tunne tunda kuidas kellegi teise element läbi su keha kiirgab." Damen oigas seda öeldes ,,lausa erutav."

,,ah ole vait ja keskendu nüüd."

,,olgu olgu kallis." Naeratas ta armsalt. Valvurid vaikselt vigaseks tehtud, said nad siseneda laborisse. Ma polnud seda ennem kunagi näinud. See oli kõrgete lagedega ehitis, kus kõrgusid erinevad torud. Nagu automaatselt hakkasime me Dameniga urisema kui nägime Kerlit masinal nuppe vajutamas. See oli meie esialgne reaktsioon. 

,,rahu Damen!" Hüüdis vaikselt Aleksander. 

,,see masin ongi mis toodab libahunte." 

,,ma käin korra ära Damen." Ütlesin ma. Ta noogutas.  Väljusin ta kehast, olin oma palatis kus alati, voodis lebades. Vaatasin kella ja olin hirmunud kuna Damenil oli napilt aega jäänud 20 minutit. Proovisin saada Dameni mõtetesse ja ehmusin kuna Aleksander ja Angus lebasid maas pikali teadvusetult ning Damen oli kuskil peidus.
,,Damen mis juhtus?" Küsisin hirmunult.

,,meid märgati." Vastas ta sosistades. 

,,kuidas see juhtus veel?" Küsisin samamoodi sosinal.

,,Angus läks liiga julgeks kätte." Naeratas ta vaikselt. Ta vaatas suure masina juurde. ,,ma pean sinna saama. Kas sa aitad mind Catherine?" Küsis ta vaikselt.

,,alati aitan sind!" Hüüdsin. Mu elemendi libahunt võttis mitu surematut rajalt maha ja saime ligipääsu masinale kui kuulsime kedagi malbe häälega hüüdmas ,,Damen kallis!" Damen keeras ümber ja nägi Kerlit seismas. ,,tule siia minu juurde." Hüüdis ta õrna häälega.

,,Damen pea meeles mis ma sulle ütlesin. Ära allu talle!" Hüüdsin talle ,,su süda...otsi seda..palun!"
Kerli irvitas ,,Damen kas otsid seda?!" Küsis ta ja võttis oma seljatagant südame. Proovisin juhtida dameni keha aga ma ei saanud, miski ei lasknud mul seda teha.

,,sa näed nii hale välja, sa peaksid nägema milliseks Catherine on su teinud."

,,ta ei..puutu asjasse!" Karjus Damen hingeldades ,,ma armastan teda!"

,,ma armastan sind Damen väga." Ütlesin talle sosinal vastu. Mõne aja pärast kuulsin tema häält oma peas ,,Catherine! Haara mu keha enda haardesse."

,,ma ei suuda." Sosistasin talle.

,,sa suudad seda..ma tunnen seda, et sa suudad. Proovi lihtsalt raskemalt"

,,olgu ma ei vea sind alt." 

,,noh räägid ka minuga!" Hüüdis Kerli ,,sa pole see, kes olid Damen!"

,,ma olen alati seesama inimene olnud peale seda kui muutsin Catherine ja tapsin su!" Urises Damen. Ta hüppas järsku õhku ja muutus, ühesõnaga muutusime koos kuna tundsin sedasama ka endaga juhtumas. 

,,Damen mida sa mõtled teha!" 

,,su tappa...alatiseks!" Sisises ta läbi hammaste ja sammus Kerlile lähemale, tema seeläbi taganes samaaegselt.

Tundsin järsku Kerlit Dameni keha kontrollimas. Proovisin seda endale võtta aga ma polnud tugev..Ma ei suutnud.
,,me aitame sind emme!" Kuulsin oma lapsi hüüdmas. Nad liitusid minuga..ma olin nüüd tugevam ja sain Hetkega Dameni keha enda kontrolli alla kui juhtus midagi imelist. Dameni ümber hakkasid tiirlema elemendikerad. Minu elemendid maa ja vesi ning Dameni omad tuli ja jää. 

,,mis toimub?" Küsis Kerli ehmunult. Damen ainult irvitas selle peale ja lausus ,,üks uus trikk minu ja Catherine poolt."

Need elemendikerad hakkasid Dameni ümber kiiremini ja kiiremini keerlema. Järsku käis üks raksatus ja pilt silme ees läks valgeks, midagi polnud näha. isegi Kerlit mitte. Damen kasutas seda võimalust ära ja haaras südame järgi, mis oli olnud Kerli käes.

,,Damen võta see ja tule tagasi Ricky majja." Hüüatasin Damenile. Ta noogutas ja hakkas teleporteeruma kui järsku algas vali lakatav naer. Kerli oli muutunud libahundiks, ta oli kriimustusi täis aga seisis nõrgalt jalul. 

,,te olete mu tapnud esimesel korral aga teist korda see teil ei õnnestu!" Naeratas ta suunurgast.

,,me võidame su kasvõi viiendat korda kui peame." Karjus Damen.

,,te olete tugevaks saanud koos aga te ei suuda peatada mu libahundi surematute armeed." Ta karjus masina otsas ja vajutas seejärel mingit nuppu. Käis vali klõpsatus ja kõik trellid avanesid. Sealt hakkas kostuma ulgumist ja urinat. Me ei saanud aru palju neid libahunte oli kuna terve kari oli meid ümberpiiranud. Meil polnud kuskile minna ega kuhugi põgeneda, olime lõksus.