Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

12. Peatükk

Alekna tuli hommikusöögiga. ,,palun!" Ütles ta viisakalt ja asetas kandiku mu voodi kõrvale kummutkapile.
,,aitäh sulle!" Ütlesin ja kallistasin teda õrnalt.

,,oh mu tibukene!" Ütles ta vaikselt oiates. Käis uksele koputus, sisse sammus Reet. Ma polnud teda tollest päevast näinud kui me seal koopas olime.

,,ema?!" Hüüdis ta oma emale hellalt ,,oh sa ka siin Catherine. Kus Damen on?" Küsis ta toas ringi vaadates.

,,ma ei tea kuhu Damen läks." Sõnasin Pead raputades.

,,mul on vaja Alfa karjaga rääkida ning soov oleks et Alfa ise oleks ka kohal...kui sa saad loomulikult." Ütles ta mulle noogutades. Noogutasin vastates ,,ikka saan."

,,tore." Ütles ta ja kadus.

,,sa söö nüüd kullake ilusti siis teeme siinsamas koosoleku." Ütles Alekna.

,,nojah söön söön ja laman voodis terve päev." Ütlesin nina kirtsutades.

,,sa pead olema ettevaatlik, kas sa mäletad mis Darlen ja Daria nägid?" Küsis ta.

,,tean jah olgu ma hakkan nüüd sööma." Naeratasin ja hakkasin sööma. Ta noogutas ja lahkus ruumist, jättes mu ihuüksi. Nüüd tuli Damen ja küsis ,,võib?"

,,No kuule ära küsi, sa oled mu mees ja sa võid iga kell siia sisse tulla."

,,olgu aga mis mees ma sulle olen, me pole abielus." Raputas pead.

,,ahjaa õigus küll, mu poiss siis." Noogutasin ,,aga millal me?" Küsisin ma kui ta oma sõrme mu huultele pani ,,tss!" Sisistas ta läbi hammaste. Ta tõi oma taskust nähtavale musta karbi. Ahhetasin seda nähes kui karbi avasin. See oli mu sõrmus ja komplektis kaasas oli ka südamega kaelakee.

,,meeldib?" Küsis Damen aga ma ei kuulnudki teda seni kui ta ütles ,,kui sulle ei meeldi võin selle tagasi poodi viia ka."

,,ei vii see on imeline...sina oled imeline!" Hüüdsin teda suudeldes. ,,aitäh sulle!"

,,võta heaks mõtlesin sulle heastada selle valu, mis ma sulle pakkusin kui ära olin." Ta raputas läbi nutu pead ja võttis mu käe enda peosse ,,anna andeks see valu mis ma sulle kinkisin ja need sõnad mis ma sulle ütlesin."

,,ma annan...annan sulle kõik andeks kallis!" Ütlesin läbi nutu ,,Ma armastan sind!"

,,ma sind ka!"
Ma panin kaelakee kaela ja Damen aitas mulle sõrmuse kätte panna. Ta hakkas seda mulle kätte pannes nutma. Silitasin ta nägu ja pühkisin pisarad ,,oh küll sa oled mul õrnake kallis!"

,,see on õnnest." Naeratas ta ja suudles mind. Alekna pistis oma pea uksest sisse ja küsis ,,kas võib?"
Me noogutasime. Alekna järel tulid Reet, Gregor, Maria, vanaema ja Aleksander.
Reet alustas kui kõik enda koha leidsid kus seista ,,mul on vaja Catherine ja teiega rääkida oma vennast. Mu vend on siiani seal surematute koopas, ta uurib asju mida surematutel plaanis on. Asi on igatahes hull."

,,mis toimub?" Küsisin ma.

,,surematutel on masin, mis kasutades Dameni südant annab surematutele jõu muutuda libahundiks. Neid on juba päris palju ja kui nad kõik on libahundid võib juhtuda nii, et me jääme lahingus alla."

Vaatasin Damenile otsa, kelle silmis oli tühjus ,,Damen!" Hüüdsin teda ,,su süda....see pomm!" Karjusin nüüd. Ta ei liigutanud, jooksin ta juurde, et teda puutuda kui ta käsi mu käevarrest haaras.
,,sina!" Sisistas ta läbi hammaste ,,Catherine!"
Ma tundsin selle hääle ära, see oli Kerli. Ta suutis kuidagi Dameni keha üle kontrolli haarata.

,,mida sa Dameniga tegid?!" Karjusin.

,,mina...mina ei teinud midagi...sina tegid!" Urises ta.

,,mida sain mina teha, sina rikkusid meie elu ära oma naasemisega!"

Ta pigistas mu kätt ,,sa teed mulle haiget Damen!" Hakkasin nutma ,,Damen ära lase tal end kontrolli all hoida."
Karjusin valust läbi pisarate, Gregor kargas Damenile kallale hundi kujul. Ma kukkusin põrandale, Alekna jooksis kohe mu juurde ,,kas sa oled terve?" Küsis ta kurvalt, noogutasin sellepeale. Gregor urises ta peal, Damen pomises midagi.
Läksin lähemale, et ma teda kuuleks ,,sul on tund aega, et päästa oma armastatu. Kui su aeg otsa saab lõhkeb Dameni südames olev pomm. Edu teile!" Naeratas ta suunurgast.
Damen ohkis, tema laupa kattis külm higi. ,,misasja!?" Karjus ta hüsteeriliselt kui märkas enda peal Gregorit hundi kujul.

,,Gregor aitab!" Hüüdsin talle. Gregor sammus ta pealt ära aga jäi ta kõrvale seisma ning välgutas hambaid, et olla valmis talle kallale hüppama.

,,mis juhtus? Miks ta mu peal oli?" Küsis Damen.

,,sa ründasid mind. Sind kontrollis Kerli."

,,oh Issand!" Hüüdis ta ja toetas pead kätele.

Hakkasin nutma ,,sind pole tunni aja pärast!"

,,mismõttes?!" Ütles ta pead raputades.

,,su südames olev pomm lõhkeb ja sind pole enam, ma ei tea mida teha kallis!"
Damen hakkas sammuma edasi ja tagasi kui Aleksander ta peatas ,,rahu poeg! Me vaatame mis me teha saame." Ütles ta.

,,olgu ma loodan teie peale." Noogutas ta seda öeldes Aleksandrile ja suunas seejärel pilgu mu poole ,,sa ära muretse kallis!"
Kõik lahkusid, mina ja Damen jäime ruumi kahekesi. Ta tuli ja põlvitas mu ette ,,kallis ära kurvasta nii väga."

,,ma ei saa muudmoodi kuna ma armastan sind nii väga." Raputasin pead, pisarad langesid mu huultele. Damen limpsas need oma keelega ära.

,,tee kallis rõõmsam nägu pähe!" Ütles ta naeratades.

,,ma ei suuda Damen." Ütlesin teda suudeldes. ,,ma mõtlen sinust koguaeg."
Aleksander sisenes tuppa järsku, me Dameniga ehmusime selle peale.
,,mis nüüd isa?" Küsis ta järsku.

,,me peame su südame tagasi saama surematute käest ja ma vist tean kus see on." Ütles ta.

,,sa mõtled sinna üksinda minna, ma tulen kaasa." Ütles Damen.

,,ei Damen palun ära mine!" Karjusin ja võtsin ta käest kinni.

,,lase mind lahti Cathy! See on minu ja Kerli vaheline sõda, mis oleks pidanud ammu lõppema." Ütles ta vihaselt, silmad välkumas punaselt.

,,aga neid on liiga palju ja Kerli haarab su üle kontrolli." Ütlesin kurvalt ,,ma ei luba tal sind kontrollida."

,,siis kontrolli mind ise, sa suudad seda." Ütles ta mind seejärel suudeldes. ,,ma armastan sind ja ma usun et saad sellega hakkama kuna oled minu alfa, kõige ilusam valge libahunt keda näinud olen."
Punastasin selle peale ja suudlesin teda ,,aitäh kallis!"

Damen hakkas minema kui ma ta järsku peatasin, ta suunas oma pilgu minule.
,,ole ettevaatlik!" Ütlesin talle.

,,ma luban." Noogutas ta ja saatis mulle viimase õhusuudluse.