Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

17. peatükk

Tõusin suurte valude pärast vara hommikul üles. Damen ehmatas üles ,,Mis lahti Catherine?" Küsis ta uniselt.

,,Laps! Tütar tuleb lõpuks!" Karjusin ma rõõmsalt. Damen ruttas uksest välja ja tuli mõne minuti pärast tagasi koos Rickyga. 

,,Ma olen siin kallis!" Hüüdis ta ja võttis mu käest.

,,Valus on Damen, väga valus on!" Karjusin ma. Damen oli pisarais ja suudles mu kätt ning seejärel mind ,,Kõik saab korda üsna pea."

,,Aitäh sulle!"

,,Hinga nüüd sisse ja välja kallis!" Ütles ta ise hingeldades, ma Naeratasin ja noogutasin.

,,Pinguta Catherine sa suudad seda küll!" Karjus Ricky.

,,Damen!" 

,,Jah kallis!"

,,Ega sul valus pole kui ma su kätt pigistan?"

,,Ei ole..ma olen tugev Omega, mulle ei tee miskit haiget." ütles Damen ja ma naeratasin läbi nutu sellepeale ja hingeldasin.

,,Natukene veel Catherine!" Karjus Ricky.

Ma Raputasin pead ,,Ma ei suuda enam, ma ei jõua enam."
Damen sulges oma silmad ja surus nüüd ise mu kätt, ma ei saanud algul aru, mida ta tegi aga siis kui tundsin midagi külma oma kätest kehasse minemas, sain ma aru, mida ta tegi. Damen oma jää elemendiga oli mulle nagu valuvaigisti, tänu talle ei tundnud ma valu.

,,Aitäh sulle kallis!" 

,,Võta heaks musi!" Ütles ta ja suudles mind.

,,Nüüd Catherine viimane tõuge ja kõik."
Pressisin kõvemini, andsin endast kõik ja vajusin seejärel kössi. Mu silmanägemine hakkas hägusaks muutuma. Kuulsin oma tütre nuttu kui mu nägemine üldse kadus.

Nelja tunni pärast

Ärgates polnud ma enam Ricky juures, ma ei teagi kus ma olin kuna oli pime ja midagi polnud näha. Proovisin paigast liikuda aga mu käed ja jalad olid seina külge aheldatud.

,,Terekest kallis Catherine!" Kuulsin kedagi irvitamas.

,,Kes seal on?!" Karjusin ma aga ei kuulnud sellele vastust, ainult naeru.

,,Sa tead mind" irvitas ta ,,Kas sa ei tunne enam mind hääle järgi ära?"

,,Ei tunne jah."

,,Imelik küll, et sa ei tunne oma kallimat hääle järgi ära."

,,Damen sina?" Küsisin ma. Kuulsin lähedale tulevaid samme. Ta pani oma käes tulekera põlema, et midagi näha. 

,,Damen miks ma kinni aheldatud olen?!" Küsisin ma nuttes.

,,Et sind piinata kallis!" Sisises ta läbi hammaste.

,,Palun lase mul minna." 

,,Sa pole oma missiooni veel lõpuni viinud." 

,,Mis missioon?"

,,Seda, et tapad mu!" Urises ta. 

,,Ma ei tapaks sind mitte kunagi, sa tead seda. Ma armastan sind liiga palju selleks, et sind tappa."

,,Mh armastad! Mis armastus see selline on kui sa mind petad teisega, ma ei ela seda üle! Sa oled üks lits ja muud ei midagi!" Karjus ta mulle näkku sülitades.

,,Millal ma sind petsin?!" 

,,Sa petsid mind Gregoriga! Sa seksisid temaga ja huvitav kui sa seda minuga tegid, kas siis mõtlesid samalajal temast või?! Sa oled üks eriti nõme eit, tead seda!"

,,Anna andeks mulle!" Nuuksusin seda öeldes.

,,Andeks palumisest on veel vähe!" Karjus ta.

,,Mida ma su heaks tegema pean?" 

,,Tapa mind ja vabasta mind piinadest kuna ma ei suuda sellise eluga edasi minna."

,,Aga mis saab meie lastest?!"

,,Kumb siis minu laps on?!" 

,,Elis on!" ütlesin seda ja pigistasin valust silmad kinni.

,,Ahah nii, et oligi nii siis, Gregoriga seksisid enne mind! Vastik ääretult vastik Catherine!"
Karjus ta ja virutas mulle jalaga kõhtu nii, et mul purskas suust verd. Tundsin sisemist viha endas, lasin oma sisemise looma valla ja muutusin, valgeks libahundiks. Olin tahtnud seda ammu juba teha aga ei lubatud. Ahelad purunesid ja ma sain vabaks, urisesin Damenile.

,,Oi said kurjaks sellepeale!" Karjus Damen irvitades. 

,,Ma vihkan sind tänasest päevast alates!" Karjusin.

,,Ohhoo vihkad, keegi just enne ütles, et armastab mind!"
Ma läksin talle lähemale ja hüppasin talle kõrri ning tõmbasin tal pea otsast. Mu karvastik oli üleni verine, minust oli saanud tapja.

*

Karjusin hüsteeriliselt, Damen oli mu juures ja toetas mind oma rinnale. Ma Hüppasin temast kohe eemale ja vaatasin teda vihaselt.

,,Mis viga Catherine?!" Küsis ta ehmunult.

,,Ma." Raputasin pead ,,ei midagi!"

,,Tule siia kallis!" 

,,Ma nägin lihtsalt halba unenägu." Ütlesin nutma hakkates. 

,,See on möödas nüüd." Ütles Damen ja kiigutas mind, enda embuses hoides.

,,Ma pean sulle midagi ütlema." Ahmisin õhku, et seda öelda ,,Kiba on.."