Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

18. Peatükk

,,ma pean sulle midagi ütlema." ahmisin õhku, et seda öelda ,,Kiba on.." 

Olin valmis seda ütlema kui mu ema tuli tuppa. Damen suudles mind ,,mis see oli, mis sa tahtsid öelda?"

,,Kiba on armas poiss eks Damen ja tal on sinu silmad." Ütlesin seejärel.
Damen naeratas ,,on jah, aitäh sulle!" Saatis mulle veel viimase suudluse ja lahkus toast.

,,kuidas sa end tunned kallis?" küsis ema armsalt ja hellalt.

,,hästi juba."
Ta naeratas ,,Damen oli koguaeg sinu kõrval, ta ei lahkunud kordagi. Ta on sul nii armastav ja hoolitsev."

,,kas isa oli teistsugune?" Küsisin ma. Ta vaatas mulle arusaamatult otsa.

,,su isa..Catherine ma..?!" Ütles ta ja jäi siis vait.

,,ma tean juba peaaegu kõike ema, vanaema rääkis mulle ja sa ei pea mulle enam valetama ema." 

,,anna andeks, et sulle olen valetanud aga mul oli vaja seda teha, et sind kaitsta."

,,ma saan aru sellest ema ja mul on kahju, et sul selline mees pidi olema." Ütlesin kurvalt. Ta naeratas ,,pole midagi."

,,aitäh emme!" Hüüdsin ja kallistasin teda.

,,hoia ennast kallis!" Naeratas ema ja läks minema, saates õhusuudluse kummagi oma lapselastele.
Damen tuli ja võttis Elise sülle ning hakkas teda edasi ja tagasi kõigutama. Elis naeratas, mille peale Damen vastas ,,see meeldib talle." 

,,meeldib jah, kohe väga." Naeratasin ma. Avastasin, et Damenil langes pisar silmanurgast põsele ,,kallis kas sa nutad?" küsisin ma.

,,jah õnnest kallis ma nutangi." Ütles ta ja suudles mind. ,,aitäh, et oled mulle kinkinud imearmsad lapsed, mu kaunitarid täpselt nagu sina Catherine. Olete ema suust kukkunud eks ole." 

Pühkisin Dameni põsele langeva pisara ,,ära nuta kallis." Naeratasin ,,mehed ei nuta."

,,Catherine sa ei tea kui õnnelik ma praegu olen. Ma ei suutnud uskuda, et kunagi isaks saan."

,,miks mitte?"

,,Noh need surematud, nad olid valmis millekski muuks ja tahtsid mu hävitada."

Kallistasin Damenit ,,see on möödas nüüd kallis. "

,,tahaks loota."

,,kes on see õnnelik mees, kes saab mu käest magusa suudluse?" Küsisin naeratades suunurgast.
Damen tõstis käe ja karjus ,,mina, mina, mina!"

Suudlesin teda ja sosistasin talle kõrva ,,ma tahan sind!"

,,ma tahan sind ka!" Oigas ta seda läbi suudluse. ,,kannata nats veel kallis kuni lapsed magama jäävad."

,,jajah seda kindlasti." Noogutasin ja liigutasin lapsi oma süles ,,tss jääge magama ilusti."

,,ei taha emme!" Karjusid nad ühestsuust.
Naeratasime Dameniga ,,te ei lase meil issiga üldse omavahel olla, teate seda ka?"

,,ei tea."

Damen hüppas voodist püsti ja oli jälle lahkumas, mõtlesin, et ta alles tuli
,,kuhu sa lähed kallis?" Küsisin kurvalt, ta naeratas ja tuli mu juurde tagasi ning suudles mind ,,lähen jooksen metsas ringi."

Hakkasin nuuksuma ,,ma tahan ka tulla!"

,,paned lapsed magama ja siis tuled." Ütles Damen ärevalt.
Mis teda ärevaks ajas, ma tahtsin ainult temaga koos hundina jooksta.

Läksin akna juurde ja vaatasin välja, ta jooksis metsa vahele aga ta ei muutunud hundiks. Ma mõtlesin, et miski oli valesti. Ta oli seesama Damen aga ei olnud ka. Ma ei mäletagi millal ma teda hundina nägin. Miski oli väga valesti ja ma pidin välja uurima mis.

,,Alekna!" Hüüdsin. Vaikus, keegi ei vastanud. Võtsin jõu kokku ja ulusin. Alekna tormas kohe uksest sisse ja hüüdis ,,Catherine mis lahti?"

,,kas sa saad mind aidata?" Küsisin aknast valja vaadates.

,,muidugi kallikene, teen su heaks mida kõike sa palud."

,,kas sa saad mu lapsi vaadata seni kui ma ära käin?" Küsisin ja pöörasin pilgu aknalt temale. 

,,olgu aga kuhu sa lähed niimoodi. Sa oled ju väsinud ja alles sünnitasid!" 

,,ma olen puhanud ja valmis värsket õhku hingama." Ütlesin end sirutades ,,tahaks hundina viimaks ringi joosta."

Alekna õnneks noogutas sellepeale ja lubas mul minna. Olin uksest väljumas kui ta murelik hääl mu peatas ,,ole ettevaatlik ja proovi enne pimedat tagasi olla."

,,aitäh" ütlesin noogutades.