Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

6. Peatükk

Mõne aja pärast olid nad vangikongide juures, kus oli kosta karjumist ja appihüüdeid. Damen oli kongi juures ja ma nägin selles istumas Angust. ,,Välja!" Karjus ja kamandas Damen. ,,Sa tuled meiega kaasa!" 

,,Miks? Kuhu?" Küsis ta hüsteeriliselt.

,,Kuhu te mu venna viite!" Karjus mingi tüdruk teisest kongist. Damen keeras ümber ja karjus talle ,,Jää vait sina üldsegi!" Siis ma nägin teda, see oli Reet. Ta kartis nii väga kuna värises ülekogu keha.

,,Ma teadsin juba algusest, et sa pole Catherine vääriline." Ütles vanema naise hääl, see tundus nii tuttav mu jaoks. Damen suunas talle üheainsa pilgu aga uskuge või mitte aga see oli Alekna. Dameni jutt vastas tõele kui ta ütles, et Alekna akadeemias pole see, kes ta tegelikult on.

,,Catherine on unustus nüüd, ta ei saa meie vastu enam kuna sinu missioon ei läinud täide." Ütles Damen mürgiselt ,,Nüüd oodaku 20. Sajandit järgmise täiskuuni." Damen hakkas naerma, Rainer ja Richard itsitasid talle kaasa. Damen võttis Anguse kratist kinni ja sammusid koos temaga tuldud teed tagasi. Ma proovisin Dameni silmadest minema rebida aga ei saanud. Miski hoidis mind kinni ja siis tundsin ma Dameni häält oma mõtteis ,,Miks sa siin oled Catherine?" küsis ta, olles põneva häälega.

,,Ma tulen päästma teid, mul on vaja teada, kus te olete." Ütlesin ma.

,,Sa ei tule siia üksi on selge!" Hüüdis ta vihasel toonil. ,,Ma ei lase sul surra. Palun kutsu oma kari koopasse, lõuna pool. Seal, kus on kohvik linnas, sealt rentslist saab koopasse." 

,,Olgu mul läheb aega oma karja kokku kutsumiseks aga tore, et oled sina ise." Naeratasin.

,,Praegu veel küll aga varsti enam mitte. Mu aeg hakkab otsa saama" lausus ta monotoorse häälega.
,,Ei Damen palun. Ma ei lase sul surra. Meie laps vajab meid." Ütlesin kurvalt.

,,Meie laps vajab sind, sina oled tähtis Catherine." Ütles ta ikka veel vihaselt ,,Palun luba mulle, et ei tee midagi mõtlematut." 

,,Ma luban aga mul on vaja rääkida Aleknaga, et ta ei muretseks."

,,Olgu ma lasen sul minna aga ära eksle siin ringi nii palju." Ütles ta ja lasi mul minna. Kuna ma ei saanud oma päris keha kasutada siis kutsusin ma mõtteis oma maa elemendi libahunti. Kasutasin tema silmi, oma silmadena. Kõndisin vaikselt Alekna kongi juurde, Alekna ehmus kui nägi mind.
,,Earthia?" Küsis ta uskumatult ,,Ma sind ei kutsunud." 

,,Ma olen Catherine." Ütlesin ,,Mul on hea meel, et su leidsin."

,,Catherine sina. Kuidas sa siia said?" Küsis ta.

,,Tulin läbi Dameni." vastasin seepeale.

,,Sa pead Damenist eemale hoidma, sest ta on mõrtsukas, tapja!" Karjus Alekna.

,,Rahu Alekna, ta teeskleb." Itsitasin ma seejärel ,,Ricky andis Damenile seda armastuse eliksiiri see muutis ta tagasi normaalseks."

,,Olgu ma usun sind kallis Catherine." Noogutas Alekna.

,,Me tegime seda Dameniga ka...me ühinesime üksteisega just täiskuu ajal." Ütlesin talle vaikselt. Ta noogutas pisarsilmil ja ütles ainult ,,Tublid!"

,,Ma lähen ja kutsun oma karja kokku, et seda koobast rünnata siin."
Ta noogutas ja ütles seejärel vaikselt sosinal ,,Aga ole ettevaatlik kullake!"
Ma jooksin kongi juurde, kus oli Reet. ,,Ma päästan su, ma luban."
,,Catherine sina?" Küsis ta, ma noogutasin.

Mõne aja pärast olin oma toas tagasi.  Vaatasin kella ja ahhetasin kui see näitas juba nii palju. Lõuna söögiaeg hakkas läbi saama. Panin end riidesse ja jooksin oma toast välja nagu tuulispask. Mu vanaema ja Aleksander olid veel sööklas. Istusin nende lauda ja naeratasin neile viisakalt öeldes ,,Andestust et hiljaks jäin aga mul on üks probleem."

,,Kas midagi tõsist Catherine?" Küsis vanaema kohe murelikult.

,,Jah ja ma pean karja valmis panema."

,,Olgu aga enne peame Aleknaga arutama seda." Ütles ta.

,,Ei mitte temaga, ta pole päris Alekna. Päris tema on koopas surematute käes vangikongis."

,,Oh jumaluke!" Hüüdis vanaema.

,,Kust sa seda tead?" Küsis Aleksander.

,,Ma olin Dameni mõtteis ja nägin seda kõike." Ütlesin neile vaikselt sosinal nii, et keegi ei saanud meid kuulda.

,,Kuidas mu pojal on? On ta terve?" Küsis ta murelikult.

,,Praegu küll aga varsti on liiga hilja, et teda päästa." Ütlesin ma. Nad noogutasid ja tõusid laua tagant ,,Me peame kiirustama." Ütles Aleksander.
Me jooksime akadeemiast välja, olime juba jooksmas metsa poole kui Alekna meid poolel teel peatas ,,Kuhu nii kiiret kallid!" Hüüdis ta vihaselt, silmad põledes punaselt.