Langenud Armastusse - Unustatud (4. Raamat)

15. peatükk

Sealt, kus pooleli jäi

Järsku hakkasid mul valud, tugevad valud. Karjatasin suurest valust.
Ema Ehmus ära ja küsis hüsteeriliselt ,,kas kõik korras? Mis toimub sinuga?"

Ricky tuli koos Aleknaga ,,mis toimub?" Küsis Ricky.

,,laps tuleb!" Ohkisin ma ,,ma tunnen, et ta tuleb!" Karjusin.

,,asi on jamasti!" Karjus Ricky.

,,mis toimub?" Küsis Alekna.

,,tal tulid veed ära ja ta hakkab sünnitama." Karjus Ricky.

,,oh Issand!" Palus ema mul Jumalat taeva poole vaadates.

,,palun tulge minuga kaasa." Ütles Alekna ja juhatas mu ema toast välja. Järgmiseks tulid Maria ja Gregor tuppa.

,,Maria tule aita mind!" Hüüdis Ricky.

,,millega ma aitan?" Küsis Maria.

,,sa võtad lapse vastu kui sa teda näed!" Hüüdis Ricky, nägin ta laubal higi.

,,mis ma teen?!" Küsis ärevalt Gregor.

,,sa hoia Catherine käest kinni. Ole talle toeks!" Ütles Ricky. Gregor noogutas ja tuli mu juurde ning andis oma käe mulle. Haarasin ta käest ja pigistasin seda kõvasti.

,,oeh sa oled karm naine!" Hüüdis Gregor oigates.

,,kas ma teen sulle haiget?" Küsisin.
,,ei ei tee..kannatan ära" ütles ta naeratades ,,pean kannatama, sinu pärast."
Ohkisin ja pressisin, nii nagu Ricky õpetas mulle. Valus oli ja ma tahtsin surra, tahtsin surra koos Dameniga.

,,ta paistab!" Karjatas Maria naeratades järsku ,,tule siia väikseke!"

Õudusunenägu oli möödas ja ma olin sellega hakkama saanud. Raske oli aga ma olen elus.
Gregor naeratas ja nägin isegi, et tal valgus pisar põsele. Maria tuli lapsega mu juurde ja ütles ,,vaata kes siin on?" 

Ma Naeratasin ja ütlesin ,,anna ta mulle!" Maria tegi nii nagu ütlesin ja andis lapse mulle kõhu peale. 

,,mu kallis poja!" Hüüdsin naeratades.

,,tütreke ei taha sul veel välja tulla!" Hüüdis Ricky ,,talle meeldib veel seal sees olla."

,,aitäh teile!" Ütlesin ja hakkasin poega toitma, sosistasin talle vahepeal kõrva ,,sinu nimeks saab Kiba! Minu väike armas Kiba."

Kõik lahkusid ja ainult Gregor jäi minuga ,,palju õnne kallis!" Hüüdis ta mind suudeldes.

,,õnne issiks saamise puhul!" Ütlesin ja Suudlesin teda vastu.

,,puhka nüüd kallis!" Ütles ta, saates mulle veel viimase suudluse. Noogutasin ja sulgesin oma silmad.

Kõndisin pimeduses, ühtki valgust polnud. Ma ei osanud kuhugi minna, olin tundmatuses. Ma kartsin, kartsin nii väga. Kõndisin edasi ja tundsin järsku midagi oma jala all. Ehmatasin kui avastasin, et see miski oli kellegi käsi. Ma mõtlesin, et Dameni oma aga pikalt uurides, ei kuulunud see talle. See oli hoopiski Aleksandri käsi, edasi paistis veel üks käsi, see kuulus Angusele. Nad mõlemad olid tapetud, nad ei hinganud enam. Ma kartsin, et Dameniga oli sama juhtunud. Kõndisin edasi ja avastasin veel kellegi käe, hoitsin nuttu tagasi. Ma ei suutnud vaadata, kellele see kuulus. Võtsin lõpuks pikalt mõeldes julguse kätte ja vaatasin laipa. See oli damen! Mu Dameni elutu keha lebas põrandal, ta süda oli rinnust välja rebitud. Kummardusin Dameni kohale ja võtsin ta enda käte vahele. See ei saanud nii olla, ta ei saanud mind jätta. Hakkasin nutma kuna ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. See kõik oli läbi, miski polnud enam endine.

,,Damen ei!" Karjusin ma südantlõhestavalt läbi nutu.